Olgugi et Viljandimaa elanikkond on juba mõnda aega järjepidavalt igal aastal mitmesaja inimese võrra kahanenud, püsib maakonda tervikuna vaadates siiski lootus, et kunagi inimeste arv stabiliseerub, sest linnade tühjaks valgumine ei paista ka kõige pessimistlikuma käsitluse juures eriti tõenäoline. Siiski näib olevat üks erand — Mõisaküla.
Selles piiriäärses linnas elab nüüdseks juba vähem kui tuhat inimest ja tahtmatult tekib mulje, et tema saatus on koos raudtee Lõuna-Viljandimaale tulekuga sündida ja ühes selle kadumisega ka surra. Raske on linnaks nimetada asulat, kus elab vähem inimesi kui mõnes suures Tallinna kortermajas.
Linnapea Ervin Tamberg avaldas eilses «Sakalas» lootust, et peagi tuleb Mõisakülla tööstusettevõtteid, mis lisanduvate töökohtadega võiks elanike väljavoolu pidurdada. Väga tore, kui see nii oleks. Paraku peab möönma, et samasugust juttu on selles maanurgas räägitud juba aastaid, kuid positiivset arengut pole märgata.
Mõisaküla õnnetus seisneb selles, et inimeste ja kaupade liikumise ristumispaik oli ta vaid nii kaua, kuni eksisteeris Eesti ja Läti vaheline elava liiklusega raudtee. Praegu, kui rongid pole enam aastaid sõitnud ja viimnegi rööbas on üles võetud, näib linn mis tahes Eesti punktist, isegi Mulgimaa südamest vaadatuna kõrvaline.
Juhuslikult sinna ei satuta. Mõisakülla on asja pelgalt kohalikel ning nende
lähedastel, sest seal pole ka erilisi vaatamisväärsusi ega tavapärasest lummavamat maastikku, mis turiste võiks meelitada.
Kõige selle valguses on loogiline küsida, miks on kohalik rahvas nii põikpäiselt ümbruskonna valdade ühinemisettepanekute vastu. Mis imet on oodata, et senisest tihedamat koostööd põlatakse?
Vastus on arvatavasti praktiline. Nimelt oleks liitumise puhul juba ette kindel, et Mõisakülast kaoks ka linnavalitsus, mis on nii pisikeses asulas arvestatav tööandja ja sõlmpunkt. Pärast seda võiks nime poolest küla tõesti ka ametlikult külaks kuulutada.