Vahedat terast, mis hangund me aita

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aidas plaati tutvustanud Metsatöll propageerib ikka eestikeelset laulukultuuri.
Aidas plaati tutvustanud Metsatöll propageerib ikka eestikeelset laulukultuuri. Foto: Elmo Riig / Sakala

Metsatöll jääb ikka metsa poole vaatama.  Viljandi pärimusmuusika aidas oma viiendat albumit «Ulg» tutvustanud ugri-metalne Metsatöll andis täismajale perfektse show’, milles olid üksikasjadeni paigas nii sisu kui vorm.

«Ulg» on teadupärast täies ulatuses, lugude loomisest viimaste kiljete ja torupillijorutuste salvestamiseni valminud Lõuna-Eesti metsade vahel Hargla talu aidas, eemal linnakärast ja argi­melust, ning passis küllap just tänu sellele Viljandi aida vanade kiviseinte vahele nagu valatult.

Sadadel kontserdilavadel karastunud kvartett ei kasutanud soojendusansamblit. Tõtt-öelda polnudki tal seda vaja. Efektsetes valgusvihkudes väljapeetud pauside järel lavale tormanud meestel oli publik peos viie minutiga.

Publik oli muide ütlemata huvitav ja tähelepanuväärne. Nii mõnelgi, kes enne bändi etteastet mööda maja ringi uitas, võis rohkem kui kord tekkida pisike kahtlus, kas ta on ikka sattunud Metsatöllu kontserdile, mitte päevasele kontsertkohtumisele. Kohaletulnute keskmine vanus oli nimelt suhteliselt kõrge.

Ma poleks elu sees uskunud, et Metsatöllu hilisõhtune esinemine toob kokku rõõmustavalt palju hallipäiseid vanamemmesid. Kes rõdult alla kiikas, nägi vastu sätendamas pühademunana kiilaid pealagesid. Jätkusuutlik seenior ei konuta kapi taga, vaid lööb kingad läikima ja tuleb vaatama Metsatöllu, kes on meie kultuuriruumis tõeline fenomen.

Loomulikult olid kohal ka ootuspärane Töllu-logodega vammuseid ja särke kandev tuline noorrahvas ning karmi oleku ja tsikliklubide embleemidega habetunud tursked mehepojad. Lisagem veel käbedad naerusuised noorikud ja neile emaks passivad matroonid.

Arusaadav: oma viimase albumi radikaalsemates palades närviliselt peksleva struktuuriga suisa Skandinaavia black metal’i viljelejaid meenutavas Metsatöllus on midagi, mis käib suure kaarega üle žanripiiride ja äratab südamesopis ammu unustatud vaiste. Rahvusromantilistesse lüürilistesse kandlehelidesse plahvatab robustset ja väljakutsuvalt agressiivset kitarrimürinat ning basstrummipõrinat. Ehe jõud!
Töllud on vana väärtustades pealaest jalatallani ajakohased.

Marko Atso, Markus Teeäär, Raivo Piirsalu ja Lauri Õunapuu tundsid end laval nagu kalad vees. Võimas valgusmäng, Jüri Arraku loomingut kasutav mütoloogiline lavakujundus, mitmehäälsed vokaalpartiid, tummised tekstid — see oli Metsatöllu 346. kontsert.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles