Kui kraamisin Olustveres küpsetatud leivad «Sakala» hommikusel koosolekul välja ja korraldasin nende maitsmise pimetesti, hindasid kolleegid kõige paremaks täisterarukkileiva. Saepuruleib jäi
ootuspäraselt viimasele kohale.
«Sakala» rahvas pani leivad ritta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osavõtjad arvasid tõtt-öelda juba maitsma asudes ära, milline leib on tehtud puhtast rukkijahust ning milline sisaldab saepuru, aganaid või kartuleid. Sellest hoolimata sõid kolleegid ära kõik proovipalad, vahepeal kurku jäänud saepurutüki tõttu läkastades või hamba vahele jäänud aganakiu pärast siunates.
Et olin toidu kõrvale varunud paki võid, jõudsid leivaraasud siiski libedalt kõhtu.
Kümne leivasööja antud hinnetest selgus, et kõige rohkem pälvis esikohti täisterarukkileib. Selle kohta avaldatud arvamustes leidus siiski ka vasturääkivusi. Kui üks inimene kirjutas hinnanguks «Väga hea!» ja teine «Päris OK», siis kolmas leidis, et leivapala oli liiga kuiv.
Ühe pimetestis osalenu kommentaar kõlas nii: «Tavalise leiva moodi, kuid maitselt lahja. Samas on neist kõige neutraalsem, kõlbab nosida.»
Pehme kartulileib
Üsna esikoha saanu kannul püsis teiseks jäänud kartulileib. See küpsetis meenutas mitmele kolleegile maitselt kartuli-tanguputru.
«Leib oli väga pehme ja maitsev,» kiitis üks kommenteerija. «Tavalise leiva moodi, teistest tibake maitserikkam,» leidis teine.
Kolmanda koha pälvis aganaleib ja punktide vahe polnudki eriti suur.
«Hea maitsega. Muljet varjutas üks tihe ja suur kiud, mis kiilus purihammaste vahele ega tahtnud tükil ajal ära tulla,» kahjatses üks testis osalenu.
Teine arvas, et aganaleib oli tavalise leiva moodi. «Leib oli huvitavalt purune, aga mulle sattus suhu ka üks suur söögikõlbmatu tükk, mis mõjus ebameeldiva võõrkehana,» lisas hindaja.
Saepuru ehmatas
Kõige eksootilisemaks peetud saepuruleiva puhul näitas toimetus haruldast üksmeelt: kõik peale ühe teisitimõtleja paigutasid selle viimasele kohale.
Seda nimetati puiseks ja maitsetuks, hamba all raksuvaks.
«Mõnel suutäiel oleks nagu olnud vaigu maitse. Ehmatavalt mõjusid ka hamba alla sattunud kõvad tükid,» tunnistas üks osaline.
Ajakirjanik, kes andis erinevalt teistest saepuruleivale kolmanda koha, kirjutas nii: «Huvitavalt purune. Kellele meeldib mõrkjas maitse, on see päris hea leib. Sobib näiteks närida kartulikrõpsude asemel televiisori vaatamise kõrvale. Purune sisu püsib kaua suus ja nõnda jätkub mälumist kauemaks.»
Lõpetuseks veel üks väike lugu minu kodusest pimetestist. Olin sinnagi jätnud igast leivast viilu. Kui mõne päeva pärast külmikunurka ununenud leivakoti avasin, leidsin, et kaks viilu on kadunud. Imelikul kombel olid ära söödud just saepuru- ja aganaleivakäärud — need, mis toimetuserahvalt olid kehva hinnangu saanud.
«Meil sai leib otsa ja poodi polnud aega minna,» põhjendas poeg, kui temalt aru pärisin. «Võtsin sealt pealmised viilud.»
«Kas sa siis saepuru maitset ei tundnud?» küsisin imestunult.
«Mina nende koostist ei uurinud. Ega nad kõige parema maitsega olnud, aga kõht oli tühi,» sain vastuseks.