Mis on ühist Vene rublal, pakendis kunstpeenisel, avamata veinipudelil, kassilaibal ja kuldehtel? Kõik need on pandud sorditud pakendite hulka.
Pakend peidab prügi
16. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi, vaevalt küll kõiki neid asju pakendikonteinerisse visates teadlikult jäätmeid sorditakse. Ju lihtsalt näeb osa meist head võimalust saada sel moel lahti millestki ebameeldivast või heidame väärt asja kogemata minema.
Veolia Keskkonnateenuste Lääne regiooni juhataja Jaan Viljas ütleb, et kui mõni aasta tagasi prügisortimise kampaania algas, olid inimesed hoolikamad.
«Osa võttis sortimise omaks ja see on neile loomulikuks saanud, teised seda ei tee,» lausub ta. «Nii tuleb prügilas kõik liigiti pandud pakendid üle sortida ja osa läheb olmeprügi või biolagunevate jäätmete sekka. Otse olmeprügisse pandud jäätmetega seda tööd pole.»
Viljandi prügila sortimisliinile jõuavad pakendid nii Viljandist kui mujalt Eestist. Samas näiteks viljandlaste olmeprügi rändab Väätsa või Tallinna prügilasse.
Aga tuleme tagasi Viljandi prügila sortimisliinile, mis töötab 2009. aasta jaanuarist. Kui kõik läheks nii nagu ette nähtud, peaksid liinitöölised eraldama paberi, kile, klaasi ja plasti — kusjuures igaühe neist omakorda veel mitmel moel.
Paraku sellega töö ei piirdu, sest pakendite hulka visatakse ka kõike muud. Veolia Keskkonnateenuste Lääne regiooni jäätmekäitluse juht Kalev Kuningas meenutab, et kui uhiuus liin oli jõudnud vaid pool tundi töötada, potsatas sellele külmunud kassilaip.
Liinitööliste sõnul pole selline üllatus ainukeseks jäänud. Lõpnud kasse on ette tulnud hiljemgi — üks neist oli näiteks lõhki lõigatud —, samuti on leitud üks vasikas ja sel suvel jõudis liinile surnud rebane.
«Ärge surnud loomi enam pakendite sisse pange!» paluvad töölised ja ütlevad, et suviti palavaga kipub jäätmelehk teinekord üsna võikaks. Sellele annavad tihtipeale vunki juurde täistehtud mähkmed, eesmärgipäraselt kasutatud hügieenisidemed ja pakendisse keeratud lemmikloomajulgad. Küll on selline rokk meelt mööda vakladele, kes soojemal ajal sortimisliinil priiküüti saavad.
Tänavu oktoobris jõudis pakendite seas Viljandi prügilasse hoopis isevärki ja väga ohtlik leid, maakeeli öeldes pomm. Kohale kutsutud demineerijad tuvastasid, et tegemist oli 23millimeetrise unitaarlasukomplektiga: sütik, mürsk ja hülss. Plahvatusohtlik leid hävitati Väluste polügoonil.
Muidki ohtlikke leide on Viljase teada ette tulnud: näiteks nõelaga süstlad või purk tundmatu vedeliku, ilmselt happega, mis õhuga kokku puutudes hakkas sisisema nagu madu. Õnneks on liinitöötajail seni hästi läinud ja sellist prügi käideldes tööõnnetused olemata jäänud.
Kalev Kuningas hindab, et umbes kolmandik pakendi hulka pandud jäätmeist on olmeprügi. Ta tõdeb, et nii võib sorditud pakendite seast leida igasugust kraami. «Kõike, mis on inimeste käest läbi käinud.»
Näiteks leitakse tema sõnul rahakotte, mis küll rahast tühjad, aga dokumendid on sisse ununenud. Teisalt on paberite vahelt välja tulnud üksikuid Nõukogude rublasid. «Käibivat raha meie teada leitud pole,» ütleb Viljas, aga lisab muheledes, et vähemalt tema sellest ei tea.
Kui võhik tunneb seepeale huvi, kas jäätmete sortija võib mõne prügist leitud asja endale võtta, turtsatavad Viljas ja Kuningas naerma. «Päris nii see ikkagi ei ole,» lausub Viljas seejärel. «Tegelikult ei tohiks jäätmeist leitud asju enda jaoks kõrvale panna.»
Külaskäigul liinitööliste juurde selgub vabas vestluses, et leitud on üht-teist väärtuslikku. Üks mäletab 100kroonist, aga eurosaak on jäänud väidetavalt väiksemaks — heal juhul on ette trehvanud suurima väärtusega münt. Küll on leitud ehteid, sealhulgas hõbedast ja kullastki, samuti hõbelusikaid.
«Šampust, veini ja viina on ka olnud,» lausuvad töölised. «Kusjuures täiesti uued, avamata pudelid!»
Veidra leiuna nimetavad töölised ära naiserõõmu, originaalpakendis dildo. Ükskord tuli aga välja meestemeene: neegritarist kumminaine ja veidi hiljem teine samasugune, kuid valget naist imiteeriv seksilelu.
Pakendite hulka on pandud ka telliskive, tuhka ja tahma. Üsna tavalised on rõivad ning jalanõud: kui esemed poleks prügi seas määrdunud, võiks nendega häbenematult linna peal käia. Aeg-ajalt satub pakendite sekka toitu, mänguasju, autorehve ja tehnikaseadmeid, näiteks telefone.
«Üks oli jumala tuttuus Samsung, kõnekaart ka sees!» ütleb liinitööline. «Mul on see kodus ja töötab hästi, aku peab kaks nädalat vastu.»
Nii kostabki tööliste seast ausalt, et mõni leid läheb korduvkasutusse. Tööliste soojakut ehib näiteks prügiliinilt tulnud jõulukaunistus, sealtsamast on pärit käärid ja fallosekujuline vaas.
Jäätmekäitluse juht Kalev Kuningas kuulab tööliste juttu kõrvalt, aga ei sekku. Firmajuhataja Jaan Viljas lubab pärast, et ausa jutu eest keegi nahutada ei saa, kuid parem on, kui edaspidi pakendikraamist endale midagi kõrvale ei panda ja näiteks väärisesemed peaks hoopis politseile andma.
Eks erand kinnitagi reeglit. Valdav osa jäätmeist on niikuinii sellised, millega keegi meist igapäevaelus kokku puutuda ei tahaks. Oleks mõistlik, kui pakendijäätmete hulka pandakski vaid pakendid.