«Kalmetut ei ole olemas,» teatab Kalmetul ehk hoopis Kaunismäel ehk tegelikult Tänassilmas poodi pidav Armand Kolpakov võhiku pärimisele asukoha nime kohta.
Olematu koht elab olevas rütmis
8. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu Kalmetu Viiratsi vallas, on Karksi vallas Kaali, mis suudab korraga nii olla kui mitte olla. Selles ongi küsimus. Ja ilmselt kerkib niisuguseid küsimusi Eestis veel — need kaks kohta on paar üsna juhuslikult valitud näidet.
Kolpakov, kes on üle tosina aasta tänassilmalane olnud, ütleb, et varem elas ta poe vastas Kalmetu bussipeatuse taga korterelamus ja arvas, et on Kalmetu elanik.
«Hakkasin osaühingut looma ja kirjutasingi asukohaks Kalmetu,» meenutab ta. «Siis aga tekkis dokumentide vormistamises tõrge: selgus, et Kalmetut ei olegi, on hoopis Tänassilma.»
Nüüd elab Armand Kolpakov Kalmetu põhikooli lähedal ehk kohas, mida kohalikud rohkem Tänassilmaks peavad. Täiesti Tänassilma asubki tema ütlemist mööda koolist edasi Tartu poole.
«Kui pean teinekord kedagi poe juurde juhatama, räägin ikkagi Kalmetust. Ütlen, et pood asub Kalmetu bussipeatuse kõrval,» lausub Kolpakov.
Aga miks on ta oma poe nimetanud Kaunismäe, mitte Kalmetu või Tänassilma kaupluseks? «Eks see üks segane värk ole,» muheleb ta ja püüab selgitada.
Nimelt oli kunagi küla serva lähedal töötanud juba pood, mis kandis Tänassilma nime, Kalmetut aga ametlikult ju pole. Nõnda jäigi Kaunismäe, sest selle nimega on Kalmetu bussipeatuse kõrval kaks kortermaja — kusjuures ühe Kaunismäe kortermaja küljel teatab silt, et korteriühistu nimi on Kalmetu.
Kolpakov lisab, et neli aastat tagasi oli Kaunismäe pood veel sildita ja seniajani kipuvad kohalikud seda harjumuspäraselt Kalmetu kaupluseks nimetama.
Poemüüja Ene Lääts märgib, et tema on Mähma elanikuna harjunud Kalmetul tööl käima, aga ametlikus asjaajamises on töökoht siiski Tänassilmas.
Kui keegi tahab mööda suurt maanteed Tänassilma külla jõuda ja hakkab Viljandi poolt tulema, siis küla alguses teatab suur silt selge sõnaga: Tänassilma. Liinibussi esimene peatus on aga Kalmetu. Järgmine bussipeatus kannab nime «Kalmetu kooli». Ja alles enne küla lõppu on Tänassilma-nimeline bussipeatus.
Tasuks veel lisada, et kohalik kool, mille ajalugu arvestatakse 1870. aastast, on olnud Kalmetu-nimeline. Vaid aastail 1918—1940 oli haridusasutuse täielik nimi Vana-Tänassilma Kalmetu algkool.
Viiratsi vallavanem Sulev Kannimäe tõdeb, et ühe küla mitu nime on kohalikele lihtsalt harjumuspärane. «Millest need nimed tulnud on ja sedasi jäänud, ma öelda ei oskagi. Rääkisin mõne kohalikuga ja ka nemad ei teadnud selgitada.»
Küsimusele, kas poleks õigem ainult üks Tänassilma silt alles jätta, vastab Kannimäe, et kohalikel oleks seda väga raske omaks võtta. «Meil pole see päevakorda tulnud,» lisab ta.
Rahva mälu on tõesti väga tugev ning keelan-käsin-poon-ja-lasen stiilis otsuseid tihti omaks ei võta. Seda kinnitab Karksi vallavolikogu endine esimees Heino Luik, kes on sunnitud elama Oti külas.
«Olen Kaali küla põlisasukas,» ütleb ta. «Tõsi, ametlikult Kaalit olemas ei ole ja nõnda on minu postiaadress Oti küla.»
Luik meenutab, et ajalooliselt oli Kaali küla olemas, kuni 1960. aastate lõpul või järgmise kümnendi algul otsustati Kaali ja osa Kadrina küla arvata Oti alla. Luige mäletamist mööda oli sellise ühendamise eestvedaja toonase täitevkomitee esimees, kes ise elas Oti külas.
Ühendatud Oti külje all asub Pärsi küla, millega on Karksi vallavanema Arvo Malingu sõnul umbes samasugune lugu. «Osa kohalikke arvavad, et nad elavad Üril, kuigi ametlikult on ainult Pärsi,» seletab ta.
Maling tõdeb, et teinekord on raske kohanimede põhjal kindlaid piire tõmmata ja aeg-ajalt tõuseb teema ka päevakorda. Näiteks nimetas vald kunagise Rängla küla kohalike elanike palvel Mäekülaks, sest esimene oli tulnud nõukogude ajal ühe talu nimest ja teine oli küla ajalooline nimi.
«Mina elan Leeli külas ja sedagi pole ajalooliselt olemas olnud,» lisab Maling. «Leeli oli talukoha nimi ja seejärel sovhoosi osakond. Nõukogude ajal sai koht nimeks Leeli ja nõnda see jäi. Mis oli koha nimi varem, ei oskagi öelda, kõik on Leeliga ära harjunud.»
Küsimuse peale, kas ta ise on rahul, et on just leelilane, muheleb vallavanem esmalt ja ütleb siis, et maal pole esikohal niipalju küla kui kodutalu.
«Maal on ikka talukohta tähtsaks peetud,» lausub ta. «Minu isa kohta öeldi Mikatse Ants ja nii võib minu kohta öelda Mikatse Arvo.»