Arvustus: Koomik, kes tahtis olla lüürik

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Haav
Margus Haav Foto: Elmo Riig

Paar aastakümmet maamullas puhanud näitleja, lavastaja, humorist ja tantsija Sulev Nõmmik oli ja on seniajani eestlastele rahvaliku huumori võrdkuju.

Gerda Kordemetsal ja Anne Tuulingul on õnnestunud maalida sellest legendaarsest tegelasest  objektiivne, elus ja ilus portree, mis loob suurest rahva- ja pullimehest mitmeplaanilisema ja sügavama pildi, kui võiks arvata. See on lugu ajast, mil autorite sõnul oli viina palju, aga vabadust vähe.

Nõmmikule ehk Kärna Ärnile meeldis väga kunagi Hiiumaal nähtud reklaamplagu. See oli lakooniline: «Hiiu õlu. Punkt. Tallinna loomaaed. Punkt. Sulev Nõmmik. Punkt.» See oli tema kinnituse järgi parim reklaam, mida ta kunagi näinud oli. Tõepoolest, need märksõnad olid kõigile üheselt mõistetavad.

Sulev Nõmmiku (11. I 1931 — 28. VII 1992) lugu sai alguse Hiiumaa kiviselt rannalt Reigi kiriku vastast Pihla kõrtsi künkalt. Meri ja saarerahva omamoodi maailm jäid talle kalliks elu lõpuni.

Kord mängis ta koos Estonia teatriga Kihnu saarel «Bajadeeri». Pärast esimest vaatust astus lavale kolm inimest: rahvariietes neiu lilledega ja kaks meest. Mehed tassisid lavale kasti viina, surusid kõigil kätt ja arvasid, et lugu on hästi ära õpitud, aga nüüd vast aitab. Rahvaski tõusis püsti ja nii lõppes operett ühe vaatusega.

Nõmmiku juhtumistega seotud anekdootlikke lugusid leiab raamatust ootuspäraselt muidugi veel, ent selle põhiväärtus on rahva lemmiku elu varjatud tahud, mis on esile toodud küll delikaatselt, ent ilustamata.

Kahe aasta jooksul valminud teose autorid on jõudnud järeldusele, et inim- ja elulähedus oli Nõmmiku suurim tugevus, ent teisalt ka tema saatuse kurbloolisuse taga.

Ehk oli tõesti just tema üüratu menu põhjus, miks end intellektuaalseks pidav kriitika käis Nõmmiku loominguga ümber halastamatult ja lausa uskumatult jõhkralt. Tollane kriitika lõi allapoole vööd, korduvalt ja mõnuga, ning Nõmmik elas seda tohutult üle. Humorist Priit Aimla on öelnud, et nõukogude ajal oleks kriitikutel olnud nagu mingi võistlus, kes oskab Nõmmiku töö kohta kõige halvemini öelda.

Huvitav, millise pilguga vaatavad tolleaegsed kriitikud nüüd oma arvustusi, mis tampisid mutta filmi «Siin me oleme». Linateose, mida teab peast iga eestlane.

Tihti pelgalt veidrikust naerutajaks peetud Nõmmiku lüüriline pool on olnud avalikkuse eest üsna peidus.

Nõmmiku rääkimata jäänud tegemistest ja tunnetest saab aimu siirastest ja nukratest lapsepõlvemälestustest, mis on ka kirjanduslikus plaanis konkurentsivõimelised.

Kurb on see, et millegi väärtust hoomame alles siis, kui oleme sellest lõplikult ilma. Sulev Nõmmiku mälestust hoitakse hoopis paremini, kui suudeti hoida Sulev Nõmmikut eluajal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles