Vahepeal näpistanud miinuskraadidest hoolimata võib praegu metsast naasta jõulukuu kohta igati asjaliku seenesülemiga.
Ilm soosib jõulukuul seeneaega
6. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle loo autor läks läinud laupäeval Põlvamaale seenele väikese lootusega, et midagi peaks hamba alla siiski saama. Mütanud mõne tunni paaris metsatukas ja ühes võsastikus, tuli saak kahe peale üle ootuste hea: puhastatud seeni oli kahe-kolme liitri jagu. Osa neist rändas pannile, teisest satsist sai värske marinaad.
Kõige enam leidus hilissügisele ja talvele omaseid puidu-sametkõrgeseid — tuttava võsastiku lehtpuutüvedel kasvas nii väga noori, parajalt korjamisküpseid kui juba oma ea ära elanud kübarakandjaid.
Metsa vahel rändasid pange kännumamplid, kukeseened ja suits-kollanutid. Söödavatest seentest leidsime üksikuid tigupanelle ja ühe kuld-kukeseeniku. Silma hakkas ka tundmatuid ja söömiskõlbmatuid kübarakandjaid, teiste seas üks pesakond mürgisuse kahtlusega tellispunaseid kollanutte.
Mükoloog Kuulo Kalamees ütles, et praegu tasub metsa minna ning päris kindlalt leiab seenekorvi midagi söödavat.
«Ma ei ole praegu meie metsades käinud, sest olin kolm nädalat Soomes,» lausus ta. «Seal on aga sama olukord nagu meil. Helsingist isegi tuhat kilomeetrit eemal pole lund maas, valitsevad plusskraadid ning vihma sajab.»
Kalamees rääkis, et leidis põhjanaabrite juures metsas käies samu seeni, mida pakkus ülalkirjeldatud käik Põlvamaal. Need ongi mükoloogi hinnangul põhilised söögiseened, mida praegu leida võib — tüüpilised hilissügisesed ning talvised liigid.
Lisaks nimetas ta väga maitsvat söögiseent austerservikut, mille korjamiseks on just nüüd õige aeg. Metsas leiab seda paksu lihakat seent paraku harva, enamasti on talle omane linlik eluviis. Austerservik eelistab kasvada puiestikes, lehtpuude mädanenud oksaaukudes ja kändudel.
Söödavaist on hilissügisese loomuga näiteks ka sügis-limanutt ning aasta läbi, eriti aga talve- ja kevadseenena võib leida pisikesi kuuse-käbikõrgeseid.
Kui lihtsale seenesõbrale võib mõni hiline söödav seen võõras näida, siis paljude lemmikut harilikku kukeseent leiab soodsa ilma puhul suurema osa aastast. Kalamees märkis, et tänavu ilmusid esimesed kukeseened väga vara, juba juuni algul ning sooja talve puhul jagub neid jaanuarini välja. Tema on kukeseent kohanud isegi veebruaris.
«Kukeseen on väga vastupidav,» nentis mükoloog. «Kui väike külm teda ka natuke näpistab, ei tee see talle mitte midagi.»
Kalamees lisas, et kuigi praegusel ajal leidub nii söögikõlblikke kui mittesöödavaid seeni, on oht väga mürgiseid seeni kohata väike. Eelnimetatud tellispunane kollanutt on mürgisuse kahtlusega: ebameeldiva ja mõrkja maitsega seen võib põhjustada kõhuhäda.
Mürgise seenega võib hilise seenelise teele eksida sälk-kollanutt ja välistada ei saa väga mürgist jahutanukat, kuid nagu Kalamees möönis, pole tema viimati mainitud seent nii hilja kohanud.