/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)
SAKSAMAA KANTSLER Angela Merkel ütles, et Euroopas on praegu raskeim olukord pärast Teist ilmasõda. Karm ütlemine, kui mõelda, millist häda tõi endaga kaasa eespool mainitud verevalamine. Meenutuseks: Euroopa Liit ongi just sellesama kurva sündmuse ajel loodud, et püüda juba eos ära hoida vaen ja viha rahvaste vahel.
Eestis, kus rahvastiku koguarvu arvestades olid selles sõjas vaat et suurimad inimkaotused, mõistame eriti hästi, et saab ka ilma verevalamiseta. Nii et skeptikud ja üle võlli Euroopa asjus virisejad: lugege enne kümneni, kui uue halaga välja tulete. Eks muresid ole igas peres, kuid lahendused on võimalikud, kui asjadest räägitakse ausalt ja selle järel ka ausalt tegutsetakse.
LÕUNAMAADE, nagu Kreeka, häda on olnud unelmates elamine. Sealses poliitikas on läbi löönud suurte lubaduste meistrid. Piltlikult öeldes polnud õige riigimees see, kes aasta lõpul järgmiseks aastaks suuremat pudrumäge ei lubanud. Ega rahvast huvitanud, kust selle pudru jaoks manna saadakse. Trükiti aga drahme juurde, sest paberit ja trükivärvi jagus.
Kui tulid eurod, läks raskemaks, sest neid rahatähti ise trükkida ei saanud. Lahendus oli eurosid juurde laenata ja nii ka tehti. Rahvas oli rahul ja valitsejad ka.
Ühel heal päeval selgus aga tõsiasi, et laen, kurinahk, on nõnda suureks kasvanud, et selle pealt ei jaksa enam protsenti maksta, tagasimaksmisest rääkimata. Nii need probleemid kuhjusid. Võrdluseks: Kreeka riigi laen on praegu enam kui 180 protsenti sisemajanduse koguproduktist, Eesti laen 6 protsenti.
KUS ON väljapääs? Oma vigade tunnistamises ja õigete lahendusteede leidmises.
On näha, et Kreeka, Itaalia, Portugal ja teised riigid tegelevad sellega. Esimesena peavadki raskustes riigid ise pingutama ning suuri kulusid kärpima. Kärpida saab aga nii, et sellega omakorda majanduslangust ei suurenda.
On kuulda ähvardavaid hüüdeid: las nad siis punnivad, tehku seda omaette, miks peame meie nende muredes osalised olema? Paraku ilma teiste Euroopa naabrite toetava õlata hakkama ei saa. Selle asja nimi on solidaarsus. Nii nagu Euroopa toetab Eestit, makstes iga euro pealt, mille me ühisrahakotti sisse maksame, kolm tagasi, vajab abi ka osa eelarvehädades riike.
Nende pankrottidest ei võida mitte keegi. Võimalike pankrottide puhul laieneks majanduslik surutis kogu Euroopasse ja halvaks panganduse. Meie ekspordivõimalused väheneksid ja tulemuseks oleks tööpuuduse järsk kasv. Meile on see olukord ju väga tuttav 2008. aasta neljanda kvartali drastilisest kukkumisest ja tööpuuduse kasvust 2009. aastal.
INIMESED KÜSIVAD õigustatult: miks peame meie siin Eestis ühe kauge maa kauged hädad kinni maksma? Tõtt-öelda ei ole me seni midagi maksnud, oleme vaid põhimõttelise lubaduse andnud kambas olla ja toetada. Parim retsept on ühelt poolt oma riigi rahaasjad korras hoida ja teiselt poolt panna õlg alla ühistele tegevustele Euroopa Liidus.
Kuigi rahva rahaasjad ehk ligi 120protsendiline eraisikute võlakoormus on meil suur, siis riigi rahaasjad on Euroopa kontekstis korras — eks me ole selle nimel ka pingutanud. Euroopa solidaarsust on järgmise aasta eelarves peaaegu 20 protsenti. Kasutame seda mõistlikult ja oleme valmis ka sõpru raskustes toetama.