Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vanas trükikojas pakub peavarju loodussõbralik hostel Looming

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tartus on endise trükikoja Greif viimasele korrusele end sisse seadnud hubane hostel Looming, mille pidajatele Sigrit Uibole ja Helgur Rosentalile on looduslähedus ja taaskasutus väga olulised. | FOTO: Elmo Riig / Sakala
Loomingus on aukohal eakas ja väärikas mööbel. | FOTO: Elmo Riig / Sakala
Hosteli kööginurk | FOTO: Elmo Riig / Sakala
Sinises toas on kõrvuti taevatooniga päikesevärv kollane. | FOTO: Elmo Riig / Sakala
Helgur Rosental on pesula eesruumi nikerdanud omalaadse atraktsiooni: et lambid süttiksid, tuleb pedaale tallata. Masina külge tahab ta ühendada raadio, mis kondiaurul mängima hakkaks. Sobivat pilli pole ta kahjuks veel leidnud. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Hosteli Looming avamise ettevalmistusi alustasid Helgur Rosental ja Sigrit Uibo sõprade abil eelmise aasta mais ja avasid uksed septembris. Oma majutuskoha mõtet oli paar veeretanud mõnda aega ning vaadanud uurivalt ringi maailmaski.

Tartus Riiamäel asuva Loomingu märksõnad on taaskasutus, minimaalne prügitootmine, vanade asjade väärtustamine ning loomingulisus ja käsitöö.

«Turism on suure ökoloogilise jalajälje tekitaja ja tohutu raiskaja. Meie üritame jätta endast madala jalajälje,» kinnitab Helgur Rosental, kelle sünnikodu on Viljandimaal.

Maailma avastamas

Rohelisema ja säästlikuma elu juurde jõudis paar Sigrit Uibo õhutusel. Üritusturunduses aastaid töötanud naine nägi pidevalt pillavat elu ning oskab palju näiteid tuua. Eks ole raiskamine seegi, kui tuhande osalejaga suvepäevadeks tehakse igaühele T-särk, mida kantakse vaid korra.

Samamoodi on toitlustusega: bankettidel võetakse igaks juhuks kilogramm toitu inimese kohta, sest on piinlik, kui tuleb puudu. Söödavat jääb meeletult üle ning seadused ei luba viia seda kodututele inimestele ega loomadele.

«See hakkas häirima. Kui kaua sa tassid toitu koju ja pakud sugulastele, kui ära visata ei raatsi? See on kurb, sest leidub inimesi, kes ei saa endale alati lubada tavalistki kõhutäit, rääkimata sellisest toidust,» meenutab Sigrit oma nördimust.

Helguril on häirivaid mälupilte Kesk-Ameerikast, kus prügi mahaviskamine on vaat et norm. «Tundsin suisa viha ema vastu, kes viskas lapse tühjaks joodud Coca-Cola pudeli bussiaknast välja. Aasad ja põllud on plastiga kaetud, kiht on selline, et rohi ka enam ei kasva. See võib tunduda tühine, aga tegelikult on katastroof.»

Viimaks teatas Sigrit, et on kontoritööst väsinud ja tahab maailma avastada. Mõistagi ei lasknud Helgur tal üksi minna. Nad seadsid sihi minna vaatama, kuidas mujal looduslähedast elu elatakse. Esimene peatuskoht oli Inglismaa, sealt siirdusid nad Iirimaale, Šotimaale, Islandile, Gröönimaale, Kanadasse, Mehhikosse, Guatemalasse, Hondurasesse, Nicaraguasse ja Costa Ricasse.

«Nii kaugele jõudsime poolteise aastaga. Leidsime, et põnevam on jääda mõnda kohta paariks kuuks ja teha kohapeal tööd, ning nõnda venis reis pikale. Väsimus tuli kallale ja Costa Ricast pöördusime tagasi.

Võib-olla kunagi jätkame, sest põhieesmärk oli jõuda Argentinasse ja siirduda sealt Aasiasse,» meenutab Helgur.

Hosteli idee sünnikohaks võib pidada Iirimaad, kus noored töötasid kolm kuud majutusasutuses. Esialgu oli plaan minna paariks nädalaks appi, aga et majaperemees suundus Prantsusmaale tööle, jäid Helgur ja Sigrit sinna omapäi.

Seal veedetud aega peavad mõlemad heaks kooliks: tänu sellele katsumusele said nad julgust ise alustada. Õige pea tuleb iirlane Tartusse ning Helgur ja Sigrit saavad teda võõrustada.

Vana mööbli varjupaik

Kahe aasta eest koju jõudnud, ehitasid maailmarändurid endale Otepää metsade vahele onnikese, sest pealinna tagasi minna enam ei tahtnud. Esialgu mõlgutasid nad mõtet rajada majutuskoht sinna, kuid pidid nentima, et Otepää on väga turistlik ja ökoasutusel ei oleks seal lihtne alustada.

Hosteliks sobiva paiga leidis paar juhuslikult. Helguri sõber hakkas tegutsema Tartus Noor-Eesti loomekeskuses, mis rajati endise trükikoja Greif ruumidesse. Keskuses on koos mitu loovüksust: fotostuudio, trüki- ja paberimuuseum, moeateljee, ehtetöökojad, siiditrükikoda ja teised.

«Sõber kutsus meid maja vaatama ja viimasele korrusele jõudes leidsime, et see on majutuseks ideaalne koht,» meenutab Helgur. «Siin oli enne Greifi kontor. Suurest koosolekusaalist sai elutuba ning kabinettidesse tegime magamistoad.»

Alustades ei olnud noortel kopsakat eelarvet, mille eest tellida remondibrigaad ja osta sisustus. Ja see ei olnudki eesmärk: nad tahtsid improviseerida. Šnitti ei ole nad võtnud ühestki ööbimiskohast, ehkki ideid on ammutanud palju. «Esmane tase on saavutatud. Nüüd on aega mõelda ja arendada loogilises suunas,» tõdeb Helgur.

Sigriti sõnul tahavad nad majutamise kõrval juhtida inimeste tähelepanu sellele, et vanaaegne kvaliteetmööbel ei ole rämps.

«Mitu korda on külalised imetlenud meie suure toa peegelkappi ja siis meenub neile, et vanaemal oli ka kunagi selline. Nad arutlevad, kuhu see sai — see on ju nii ilus,» toob Sigrit näite.

Helgur on ajahambast puretud mööbli ise korda teinud. Majutuskohas on mõistagi kõige tähtsamad voodid. Needki ehitas Helgur. Voodijalgadeks said toekad palgijupid, servadeks põrandalauad.

«Meie naabrimees Otepäält tahtis kunagi palkmaja püsti panna, viis palgid kohale, aga ehitusest ei tulnud midagi välja. Kümme aastat on palgid seal seisnud ja nüüd lubas ta mul neid kasutada. Täpselt nii palju jupikesi ma sealt leidsin, et voodid valmis ehitada,» räägib ta.

Huupi Helgur sae ja haamriga vehkima ei hakanud: oskused omandas ta aasta jagu mööblirestauraatori õpipoisina töötades. «Selle ajaga sain maitse suhu. Tagantjärele vaatan, et midagi dekoratiivset siin ei ole, sest tehes oli tuli takus. All keldris ootavad restaureerimist suur tammepuust kirjutuslaud ja vanad toolid — eks ma neid katsu paremini teha,» lubab mees.

Peale sõprade on hostelile asju pakkunud kliendid. «Lähedal elav proua majutas meie juures oma külalisi, sest tal on väga väike korter. Hiljem tuli ta tänama ja pakkus pulkadega lapsevoodit. Seda on meil tõepoolest vaja läinud,» jutustab Helgur ühe asja saamisloo.

Läikivate ustega nõukaaegsetele sektsioonidele eelistavad majutuskoha pidajad täispuidust esemeid. Palju mööblit on leidnud hostelisse tee taaskasutuskeskustest. Tartus on nende lemmikkoht jäätmejaam.

«Seal töötab üks lõbus ja heasüdamlik vene aktsendiga härra. Tal on silma ning korralikud asjad paneb ta lattu: äkki keegi tahab. Algul käisime sealt iga päev tiiru läbi,» räägib Helgur.

Hosteli voodipesu on võileivahinna eest ostetud ühelt Tallinna pesumajalt. Hotellimaailmas käib nii, et majutusasutused rendivad voodipesu pesumajalt ning mõne aja möödudes kantakse see maha. Tõele au andes on kraam igati korralik.

Osa läheb käiku niisama, osa tuleb ümber õmmelda. Voodipesu saatus on Sigriti sõnul niisugune, et tekikotist saab lina, linast padjapüür. Lõpuks jõuavad rabedaks muutunud pesuesemed kodutute loomade varjupaika.

Õmblusmasina taha istus esialgu pere naispool, aga kui Sigriti kannatus katkes, võttis Helgur töö üle. «Algul proovisin, siis hakkas meeldima ja muudkui lasksin tõka-tõka-tõka,» muheleb ta.

Voodipesu pestakse lõhnaaineteta pulbriga ning seda ei triigita.

Hosteli kuus tuba mahutab paarkümmend külalist. Paar sõpra ootavad läbematult, et saaksid tulla ja teha valmis enda oma.

Värvilised toad

Loomingu toad pole nummerdatud, vaid on saanud nime värvide järgi: must, punane, sinine, valge. Algul nimetati neid hoopis ruume remontinud sõprade järgi.

«Meil olid näiteks Heli ja Eva tuba, aga see läks keeruliseks. Siis vaatasime, et igas toas on ju esindatud mingi värv,» selgitab Sigrit.

Sinises toas naeratab vastu hoopis soe kollane, kuid sigrimigri sinine sein õigustab nime igati. Selle remontis üks islandlane ja tema järgi kutsus pererahvas seda algul Islandi toaks.

«See noormees tahtis kangesti aidata. Andsime talle suure toa remondist ülejäänud sinise värvi, millel olid tükikesed sees. Kutt tahtis hoolikalt teha ja tõmbas neid muudkui näpuga. Lõpuks jäid seinale näpujäljed ja pind sai säbruline,» meenutab Helgur.

Viimaks lähenes remontija asjale loominguliselt ja improviseeris abstraktse seina. Nime õigustavad ka helesinine voodipesu ja taevakarva lambikuplid.

Hosteli kööginurgas saavad külastajad ise süüa teha, sest toitlustust hinna sees ei ole. Sealsamas on kirjade ja piltidega illustreeritud prügikastisüsteem — tubades prügikaste ei ole, sest jäätmed sorditakse.

Pakendi- ja üldkonteiner on maja juures, taara läheb kokkuostu. Osa paberikraami kõlbab trükimuuseumi töövahendiks, osa viivad hostelipidajad koju ahju. Biolagunev kraam tuleb sõidutada maale kompostiks, sest Tartus ei ole seda kuskile anda.

Teistmoodi koht

Esialgu olid nad reklaamimisega ettevaatlikud, sest nende hostel on mõnes mõttes nišikoht. Helgur tõdeb, et mõnikord tullakse odava hinna pärast, lugemata kodulehel kirjas olevat. Siis ollakse pettunud. Misasja: ei olegi hotell! Polegi dušši ega telerit!

Tõepoolest, telerit ei ole ega tule, kuid internet on. «Inimesed peavad omavahel suhtlema! Oleme näinud hosteleid, kus reisimehed lösutavad tuima pilguga kaks päeva teleka ees. Meil igatahes hakkavad nad suhtlema.

Meil käib korralik seltsielu,» on peremees rahul.

Suvel oli külastajate lemmikkoht terrass. Järgmiseks aastaks on plaanis sinna teha ka katusealune, et päike ei kõrvetaks. «Isegi Lõuna-Ameerikast tulnud inimesed imestasid, kui palav siin on — nemad olid enda arvates sõitnud põhjamaale,» muigab Sigrit.

Et sees ei ole lubatud suitsetada, saavad tubakanautlejad seda teha terrassil. Soojal ajal olid seal joogatunnid, talvel on need elutoas. Neljapäeviti peetakse majas ka meditatsioonikursusi.

Duširuumid asuvad keldrikorrusel, kuid lähiajal kolitakse need üles praegusesse registratuuriruumi. Vastuvõtt saab endale uue pesa.

Pealtnäha tundub, et tarbimismaailmas rohelisi ideid ellu viia ei ole kuigi kerge. Ilmselt oleks lihtsam kipsplaat seina lüüa ja valmis.

«Mingis mõttes oleks see ehk tõesti lihtsam, aga nii nagu meie teeme, on hoopis põnevam. Peab rahulikult võtma ja endale aega andma ning asjad juhtuvad iseenesest. Mõte hakkab tööle: ahhaaa, siin võiks nii teha,» mõtiskleb Helgur.

Ehkki hostel sai avatud vastu talve, turismi madalhooajal, on see üllatavalt hästi käima läinud. «Eks näis, kuidas talvel minema hakkab, aga suve pärast ei muretse ma üldse,» kinnitab Helgur.

Tartu on väike ja konkurents tihe, kuid majutusasutused hoiavad Helguri jutu järgi kokku. «Oleme heades suhetes, saadame üksteisele kliente, kui endal ruumi ei ole. Samuti on hea komme hoiatada teisi ebameeldiva külastaja eest,» toob ta näiteid.

Kui esimesel aastal oli paar ise kogu aeg kohal ja rakkes, siis nüüd on tööl kolm abilist. Juba on hostelil püsikundesid ning sõlmitud on sõbralikke koostöösuhteid. Näiteks saavad Tartu Uue Teatri näitelejad proovide ajal Loomingus elada.

Pelgupaik metsas

Viljandi kultuuriakadeemiast näitlejakutse saanud Helgur on hosteli pidamise kõrval teatrile truuks jäänud. Vabakutselisena lööb ta praegu kaasa Võru linnateatris, kuid varem on mänginud Von Krahli, Nukuteatri, Rakvere, Endla ja Teatrilabori tükkides ning osalenud tantsulavastustes.

«Eks ma vahel karda, et lähen rooste, aga arvan, et mu meel on ärksam kui mõnel, kes on repertuaariteatris püsipalgal: neil võivad tekkida rutiin ja stambid,» arutleb ta.

Linna- ja maaelu vajavad Helgur ja Sigrit võrdselt. Pärast Tartus asjatamist on mõnus pakkida asjad ja põrutada Otepääle. Seejärel on hea jälle metsast välja saada. Koduks valitud Otepää on Helguri kinnitust mööda hea koht selles mõttes, et Võrru on sama maa mis Tartusse.

«Tallinn ei tõmba enam, tööd saaks seal ilmselt rohkem teha, aga siinne keskkond on tähtsam. Pealegi on mul praegu tööd piisavalt, sellepärast ei pea küll sinna minema,» arutleb ta.

«Jaanuaris algab meil lisaprojekt, mis võtab oma aja,» paitab mees pilguga Sigriti ümarduvat kõhukest.

Loomingu pidajad mõlgutavad utoopilisemaid ja realistlikumaid tulevikumõtteid. Plaanis on ehitada vihmavee kogumise süsteem, et kasutada kogutut WC loputuskastides, ning paigaldada katusele elektri ja sooja vee tootmiseks päikesepaneelid.

Selleks et propageerida mikropõllumajandust, võiks rajada katuseterrassi ja viljelda linnaaiandust. Kaugemas tulevikus on noortel soov paigaldada vertikaalne tuulegeneraator. Eesmärk on täita Euroopa ökomärgistuse, «Rohelise lille» kriteeriumid.

Tagasi üles