/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
Ene Ergma kohtumine Viljandi inimestega tekitas palju teravaid küsimusi ja emotsioone.
«Reedel, 18. novembril kell 16 tuleb Viljandimaa naisliidu kutsel rahvaga kohtuma riigikogu esimees Ene Ergma.» Sellise teate sain kolleegilt, kes ise kohtumisele minna ei saanud.
Juurdlesin omaette, kas riigikogu esimeest tulevad raamatukogu galeriisse kuulama peaasjalikult naisliidu liikmed või on pilt kirjum. Teisisõnu: kas tähtsamaks saab sõnapaar «naisliidu kutsel» või hoopis «rahvaga kohtuma».
Kui kohale jõudsin, selgus, et võimalust valitsuse ühe tähtsama inimesega kohtuda ei jätnud kasutamata vähemasti 50, aga võib-olla isegi 70 kodanikku. Nende seas oli hulgaliselt kõigiti väärika olekuga daame, aga ka eakaid mehi, üllatavalt palju noori näitsikuid ja ka samas eas mehi, nii et ma ei tundnud end võõrkehana.
Kui kell näitas paar minutit üle nelja, astus publiku ette Viljandi naisliidu esinaine Lea Saareoks ja teatas, et Ene Ergmal läheb veel pisut aega: tihe graafik on tinginud mõningase hilinemise ja enne kohaletulnute ette astumist kulub üks tass virgutavat kohvi ära. Arusaadav.
Üsna varsti riigikogu esimees tuligi. Publik tervitas teda aplausiga. Külaline võttis istet ning kohtumine võis alata.
Olukord teravneb
Sissejuhatuseks meenutas Ene Ergma oma sidemeid Viljandiga: kaheksa siin elatud aasta sisse jäi muu hulgas Jakobsoni gümnaasiumi lõpetamine. Järgmisena tõdes riigikogu esimees, et tema vorm pole ehk kõige parem, sest pärastlõunal oli ta saatnud viimsele teele kauaaegse kolleegi ning päev oli toonud teise teeneka riigimehe surmateate.
«Aga see on elu, midagi pole teha,» nentis Ergma ning viis jutu riigikogu tööle ja riigis aktuaalsetele teemadele.
Veidi enam kui paarikümneminutilise mõttearenduse kestel puudutas ta mitut valdkonda, nagu seadusloome, laenuraha najal elamine, omavalitsuste läbimõtlemata otsused ja laste vähesus. Publik kuulas vaikselt, kuni Ergma jõudis rakenduskõrghariduse alaväärtustamise juurde.
«Ma olen näinud palju inimesi, kes on akadeemilise kõrghariduse väga nõrkade hinnetega kätte saanud. Mis ta on? Ta on õnnetu,» rääkis Ergma ning lisas, et mööda peab saama aeg, mil lapsevanemad oma võsukest mitte mingil juhul kutsekooli ei pane. Saalist kostis nõusolekust pakatavat üminat.
Ühel hetkel oli kõik olulisem justkui edasi antud ning riigikogu esimees küsis, millest veel rääkida tuleks.
«Kõik on väga huvitav, mis te räägite,» kiitis üks proua.
«Küsimusi on palju,» sõnas teine daam, kes oli enne kohtumise algust riigikogu esimehele esitatavaid kirjalikke küsimusi kokku korjanud.
Nii leiti, et on aeg kõrgelt riigiametnikult vastuseid saada ning Lea Saareoks luges pikast kirjast ette esimese küsimuse.
«Miks me suretame maaelu välja?» kõlas see.
Väljasuretamine — sellega Ergma ei nõustunud. Ta ütles, et on näinud palju väikese elanike arvuga piirkondi, kus kogukond on täis elujõudu, kuid nentis, et haldusreformi on hädasti vaja. Esimees jätkas oma Moskvas elamise kogemust meenutades.
«Küsimus oli siiski selles, mida teeb parlament, et meie noored ei peaks ära minema,» katkestas Ergmat küsimuse esitanud naine. Õhustik muutus hetkega märgatavalt pingelisemaks.
Ene Ergma tõdemus, et noori ei saa väevõimuga kinni hoida, ei paistnud publikut rahuldavat. Et ka järgmised küsimused olid üsna teravad ning poole vastuse pealt küsimuse täpsustamisele tee sillutatud, tekitasid järgmised vastused samuti palju emotsioone. Näiteks riigikogu liikmete riigi osalusega äriühingute nõukogudesse kuulumise kui seadusvastase tegevuse kohta aru pärinud proua lahkus poole pealt valjult rahulolematust väljendades.
Kirjalike küsimuste järel anti sõna ka koha pealt küsijaile ning esiotsa jätkus arutelu valitsuse suhtes võrdlemisi kriitilises toonis. Teiste seas kõneles üks eakas mees mitu minutit pensionäri raskest elust tänapäeva Eestis.
Positiivse alatooniga lõpp
Lõpetuseks sai sõna kahe täiskasvanud lapse ema, kes ütles, et temal on edasi anda positiivne sõnum. Nimelt, mõlemad tema lapsed on palju välismaal olnud, kuid kumbki ei kavatse Eestist lahkuda.
Nii mõnigi kohalviibinu, sealhulgas Ene Ergma naeratas seepeale. Õhustik muutus raamatukogu galeriis taas sõbralikumaks ja lahkuma asutavat külalist tänati samasuguse aplausiga, nagu oli kõlanud siis, kui ta ruumi sisenes. Kui Ergma saaliukse poole kõndis, pidas ta kinni naine, kes oli esimese küsimuse esitanud, selgitamaks, et ta esinejat sugugi paha pärast ei katkestanud.
Pensionäri keerulisest olukorrast lihtsalt kõnelnud mees võttis aga teise kohalviibinuga vesteldes asja kokku, öeldes: «Ühesõnaga — vastuseid ei saanud.»