/nginx/o/2017/11/16/7316535t1hfd34.jpg)
VIIMASEL AJAL on haldusreformi teemal sõna võtnud teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast, ent teemat on püütud juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ning varem tehtud uuringutest ja analüüsidest on välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaksid püüdma vastata kõik, kes sel teemal kõnelevad või plaanivad seda teha.
Esiteks: kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevaelu puudutavates küsimustes? Praegu ei asu elu-, töö- ja vaba aja veetmise koht, mis moodustavad igapäevaste toimetuste kolmnurga, enamasti ühes omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see omavalitsusest suurem.
Iseenesest ei ole inimeste suures liikuvuses midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud elutarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi, mis viib lapsed naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee maakonnakeskuses olevasse töökohta — elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on paraku üks suur ja põhimõtteline aga.
KUIDAS ON sel puhul tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, ei ole see õigus tagatud. Samuti siis, kui keegi kolmas või neljas otsustab, kui tihti ja hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid.
Sellisel juhul ei saa rääkida kohalikust demokraatiast. Kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on olukord tõtt-öelda vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.
Uuringud on näidanud, et inimese toimepiirkond kattub praegu pigem maakonna kui vallaga. Senise halduskorralduse juures jooksevad minivallad verest tühjaks ja kohalikust demokraatiast jääb üksnes tühi kest, mida allesjäänud elanikel tuleb üleval pidada.
Teine põhiküsimus, millele haldusreformi puhul tuleb vastata, on omavalitsuste võime seal elavate inimeste heaks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust ning õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused pahatihti täita neile seadustega pandud ülesandeid.
KARDETAKSE, ET kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, halveneb teenuse kättesaadavus. Aga see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingit blanketti täitma, ei ole ju teenus. Teenuse all tuleb mõista seda, et keegi aitab vanainimesel puud ahju ette tuua, lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi, ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.
Ühe lahendusena on haldusreformi vastased soovitanud võtta omavalitsustelt kohustus neid teenuseid osutada — korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet ja ühistransporti.
Teoorias on see muidugi võimalik, aga tekib küsimus, kes neid siis osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Kas naabervald? Või riik? Kumbki variant pole välistatud, aga see tähendab, et tegija kätte liigub ka lumekoristuse raha. Ühtlasi järeldub sellest, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel kaob võimalus neid mõjutada.
Paratamatult tekib küsimus, millega siis omavalitsus üldse tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole elanikel kasu, isegi kui seda tehakse hästi lähedal ja hästi kohalikult.
ON SELGE, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad ka kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased.
Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi osutada teenuseid ja palgata pädevaid inimesi. Tal on võimalik investeerida tööstusaladesse, teedesse ja haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab töökohti. Just neid inimesed vajavadki.
Siit koorub kolmas haldusreformi võtmeküsimus: missugune on omavalitsuste tugevdamises riigi roll? Selles pole koalitsioon veel üksmeelt leidnud. Isamaa ja Res Publica Liidu seisukoha järgi ei tohi riik olla kõrvaltvaataja, vaid peab vajaduse korral ka ise omavalitsusi ühendama.
Ma ei süüdista praegusi valla- ja linnajuhte. Nad on tublid inimesed ja tegutsevad sageli oma võimete ja võimaluste piiril, aga selleks, et suurendada võimet midagi ära teha, tuleb muuta praegused omavalitsused suuremaks ja tugevamaks.
Nimelt nendele küsimustele vastates saab lahti harutada haldusreformi sasipuntra. Just neis tuleb leida poliitiline üksmeel, sest ainult nii on võimalik liikuda ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, tasakaalustamaks keskvõimu ja tagamaks kohalike inimeste peamisi õigusi. Kohalikku identiteeti ja kogukonnatunnet võib edukalt kanda külaselts.