Käes on november ja õige pea saabuvad esimesed miinuskraadid. Külmast uimane kärnkonn püüab viimase ettejuhtuva putuka ning tuigerdab eemalt paistva kartulikeldri poole.
Konn ronib talve eest keldrisse, jõkke või mullase mätta alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles ajutises kodus veedab konn ligi pool aastat peaaegu tardununa. Peab see kahepaikne ju suve lõpul ja sügisel kogutud toiduvarude najal elama kevadeni ning ajama seetõttu läbi võimalikult väikese energiakuluga.
Et oma abitust võimalikult vähe välja näidata, püüab kärnkonnaisand litsuda end maakeldri kivide vahele. Kuid — sinder! — seal põõnab juba harivesilik, kes tiiginaabrit jäsemega loiult eemale tõrjub.