/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Murdsin kaks nädalat tagasi korvpalli mängides sõrmeluu. Traumapunktis teibiti näpu külge alumiiniumlahas, millel sõrmealust kattis svamm. Valvearst ütles küll, et plastlahas on parem, sest ei karda vett, aga paraku peab selle hankimiseks minema Tallinna või Tartusse.
Õnneks oligi mul varsti vaja Tallinna sõita. Ostsin spetsiaalsest poest näpu otsa käiva lahase. Müüjatar arvas, et haiget ihuliiget pole mõtet lahti võtta, sest õige mõõdu saab ka teise käe samalt sõrmelt. Kodus selgus paraku, et haige näpp on paistes ja ostetud abivahend sellele ei sobi.
Alumiinium-svammlahas muutus samal ajal üha tülikamaks. No ei saa normaalselt pesta, saati siis saunas käia, kui sul on kummikinnas kätte tõmmatud. Tallinna ei tihanud ka uuesti sõita.
Suures saunaihaluses avastasin endas ühtäkki vahepeal kaduma läinud nõukogude inimese, kes ei hädalda, vaid leiab ise lahenduse. Viis minutit parketisaega töötamist ja plastpõrandaliistu jupist valmis lahas missugune! Kannatas nii vett kui kuumust.