Kurikuulsa jaanuaritormi ajal jäi kaheks tunniks vooluta ka Viljandi haigla. Seejuures polnud tavapäratu mitte elektrikatkestus ise — neid tuli toona ette paar korda aastas —, vaid selle pikkus.
Juhtkiri: Pääsesime elektrišokita
20. detsember 2008, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui esimesest tormivapustusest üle oli saadud, teatasid haigla juhid, et nad muretsevad võimalikult kiiresti generaatori, mis raviasutuse eluliselt tähtsaid süsteeme elektrikatkestuse ajal käigus hoiaks. Selle töölehakkamise kuupäeva ei soostunud juhatuse esimees Ülle Lumi küll ütlema, kuid ta lootis, et valmis saadakse suve teiseks pooleks. Aasta oli siis 2005.
Nüüd, peaaegu neli aastat hiljem, jõuti Viljandi haiglas viimaks töötava varusüsteemi avamiseni. Vahepeal oli küll soetatud paar väikest generaatorit, kuid nendest piisanuks ainult väheste seadmete elektriga varustamiseks. Pealegi poleks neist algul isegi selleks tolku olnud, sest väidetavalt ei sobinud need seadmed süsteemiga. Liftide, veevarustuse või tuletõrjesüsteemide töös hoidmine polnud nende generaatorite abil aga isegi teoreetiliselt võimalik.
Muidugi pole kahe miljoni krooni suurune investeering väikeste killast ja säärast summat niisama lihtsalt peenrahataskust ei leia. Hirmus on aga mõelda, et Eesti meditsiinisüsteemis kulub isegi «võimalikult kiiresti» tehtavatele asjadele aastaid.
Võib küll küsida, kas generaator oli haiglale kõige vajalikum aparaat või tulnuks selle raha eest teha midagi muud — pole ju jaanuaritormi eel, ajal ega pärast seda keegi elutähtsast abist elektri puudumise tõttu ilma jäänud.
Õnneks oleme hirmsast šokist tõesti pääsenud, ent kui kauaks see nõnda oleks jäänud, ei tea keegi öelda. Kui teiste asutuste puhul võib elektrivarustus olla tagatud muul moel, siis haigla puhul ei tohi midagi jääda juhuse hooleks.