JÄRJEKORDNE VALDADE ja linnade võimekuse analüüs sai hiljuti avalikuks. Uuringu tulemusi kommenteerinud regionaalminister andis mõista, et suur osa meie 226 linna ja valla juhte põhjustab häda ja õnnetust, rõhub rahvast ja seisab progressil jalus.
Valdade sundliitmine ei aita
21. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas see ikka on nii? Kui jätta kõrvale mõni juhtum, võib väita, et enamik Eesti vallavanemaid, volikogu esimehi ja valdade töötajaid on patrioodid, kes töötavad oma kodukandi ja kohaliku rahva hüvanguks. Miks on siis vaja suur hulk omavalitsusi likvideerida? Kas selleks, et kaotada kohalik initsiatiiv?
VIIMASEL AJAL räägitakse ohtralt vabaühendustest, mis kannavad kohalikku initsiatiivi ja identiteeti. Kas nüüd on kätte jõudnud aeg, mil vabaühendused peaksid üle võtma kõik selle, mida tehakse vallamajas, ning lisaks veel päästeteenistuse ja korrakaitse organiseerimise?
Vabaühendused toetuvad tihti omavalitsuse nõule, abile ja rahastamisele. Käsikäes tegutsedes edendavad vallad ja vabaühendused kohalikku elu. Katsed maapiirkondade omavalitsusi numbritele tuginedes kokku panna — olgu igatsetud piir siis 5000, 10 000 või 25 000 elanikku — ei too kaasa muud kui üha kiirema ääremaastumise.
ME EI TOHI unustada, et valdadel on palju funktsioone. Omavalitsuste roll ei seisne ainult teenuste osutamises, vaid ka osalusdemokraatia tagamises ja kaasamises, elanike tahte vormistamises ja väljendamises, kogukonna huvide esindamises ja kaitsmises ning veel paljus muus.
Omavalitsus tähendab ühtlasi kohalike inimeste õigust ise kohalikke asju korraldada. Vallad teevad seda, tuginedes seadustele ja seadusega tagatud (piiratud) rahastamisele. Kuidas siis ikkagi ületada vastuolu omavalitsustele pandud ülesannete ja suutlikkuse vahel ning teha seda, hävitamata head, mida omavalitsused endas kätkevad?
Sellele küsimusele on vastus olemas. Haldusreformi lahendus ei peitu valdade sunniviisilises liitmises, vaid maakonna taseme tõstmises, täpsemalt maakondliku omavalitsuse taastamises. Iga uus on ammu unustatud vana: maakondlikud omavalitsused olid meil nii esimese Eesti Vabariigi ajal kui taasiseseisvumise järel.
Maakondliku omavalitsuse korraldada peaksid olema need tööd, mida ei ole mõistlik teha ühes omavalitsuses ning mis on seni takerdunud valdade ja linnade piiridesse ja erimeelsustesse.
Vaieldamatult leidub valdkondi, mida on ökonoomsem ja mõistlikum juhtida valdadeüleselt. Loetelu on pikk: gümnaasiumivõrk, prügindus, keskkonnakaitse, planeerimine, ettevõtluse edendamine, maakorraldus, piirideülene kultuurielu edendamine ja sotsiaaltöö.
Maakondlik omavalitsus võiks välja kasvada omavalitsuste liidust. Vastupidi levinud müüdile ei ole selleks raha juurde vaja. Osa funktsioone ja nende finantseerimise saab üle tuua valdadest ja osa maavalitsustest ning osa tuua tagasi riigi tasandilt.
Tõsiasi on, et niisuguse reformi elluviimine eeldab poliitilist tahet ja erakondade kokkuleppeid. Kui jääda pikalt arutama ja haldusreformi palli vanas vaimus edasi veeretama, ääremaastub mõni piirkond lõplikult. Elu peab olema elamisväärne kõikjal Eestis.