Erinevalt Prantsusmaa põllumeestest, kellel protestiks piima maha valamine ja traktoritega liikluse tõkestamine on saanud vaat et traditsiooniks, kogunevad Eesti talunikud meelt avaldama harva. Eriti tavatu on tulla tänavale valitsuse seisukohtadele poolehoidu väljendama.
Ometi kutsusid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ebavõrdsed toetused eelmisel nädalal esile just sellise demonstratsiooni. Valitsus, opositsioonierakonnad ja põllumehed on moodustanud ühisrinde, sest vastane ei peitu meie seas, vaid Brüsselis.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, miks on Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetused Eestis üle kolme korra väiksemad kui näiteks Taanis?
Esiteks tuleneb toetuste ebavõrdsus meie liitumislepingus sätestatud tingimustest, mis kehtivad aastani 2014. Toetuste suurust määrates võeti aluseks liitumiseelne periood ehk 1990. aastate lõpp.
Meie tootmismaht, maakasutus, saagikus ja muud näitajad olid toona viletsad, sest hiljuti olid tehtud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Vara oli ümber jaotatud, olime kaotanud turgusid, meid tabasid Vene kriis ja börsikriis. Nii et referentsperioodil langes kokku mitu negatiivset asja ja kehval järjel tootmise tõttu määrati meile madal toetustase.
Teiseks on toetustaseme loogika kogu Euroopas äraspidine: 1992. aastal, mil alandati ELi väga kõrgeid põllumajandussaaduste kaitsetolle, otsustati korvata hinnalanguse tõttu saamata jääv tulu põllumeestele otsetoetustega. Näiteks teravilja puhul võeti kompensatsiooni aluseks reformi rakendamise aegne kasvupind, saagikus hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu vähenemine.
Neid kolme tegurit korrutades saadigi liikmesriigi teraviljatoetuse summa. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga et see tähendab ka saamata jäänud tulu eest makstavat suuremat kompensatsiooni, tekib ebavõrdsus ruudus.
Ehkki pärast liitumist on meil saagikus paranenud ja haritavat maad lisandunud, pole keegi sellepärast ümbrikusse raha juurde pannud. Seesama summa tuli lihtsalt jagada rohkemate hektaritega.
Meie põllumajandustoetused kujunesid küll väiksemaks kui vanade liikmesriikide omad, kuid enne polnud neid Eestis peaaegu üldse.
Just! Hoolimata ebaõiglastest tingimustest oli otsus võimalikult kiiresti liituda õige. See oli igal juhul suur samm edasi: me pääsesime Euroopa siseturule tollideta, saime toetused ja Venemaaga suhtlemine muutus kergemaks. Aga nüüd tuleb teha järgmine samm.
Võiks ju mõelda samamoodi: meile pakutakse praegu kolmandiku võrra suuremaid toetusi kui seni, nii et asi läheb igal juhul paremaks. Miks me sellega rahul ei ole?
Tõepoolest, Euroopa Komisjon tahab tõsta meie otsetoetused praeguselt 117 eurolt hektari kohta järgmise eelarveperioodi lõpuks 156 eurole. Aga küsimus on õiglustundes ja põhimõtetes: meie toetus oleks 27 liikmesriigi keskmisest ikkagi kõigest 60 protsenti.
Ka komisjon ise on tunnistanud, et on vaja liikuda võrdsemate toetuste poole, ja teinud ettepaneku jõuda aastaks 2028 kõigi liikmesriikide puhul 90 protsendini keskmisest tasemest. Aga võrdsustumistempo on liiga aeglane. Miks peaksime leppima sellega, et isegi pärast 30protsendilist tõusu on meil toetused märksa väiksemad kui vanades Euroopa Liidu riikides?
Õiglus õigluseks, võrdsus võrdsuseks — räägime majanduslikust tasuvusest ja konkurentsist. Kas siinsed põllumehed suudaksid püsida konkurentsis selle toetusega, mida neile nüüd pakutakse?
Igal medalil on kaks külge. Kui nad on suutnud praegu madalamate toetustega konkurentsis olla, suudavad nad seda ka edaspidi. Aga mis on selle hind?
Esiteks peavad Eesti põllumehed tegema rohkem tööd. Teiseks saavad nad vähem palka ja nende elatustase on seetõttu madalam. Kolmandaks oleme sunnitud väiksemate toetuste tõttu ohverdama peretalud, sest need ei suuda efektiivselt toota, ja looma tööstusliku suuremastaabilise tootmise.
Efektiivsuse mõttes toovad väiksemad toetused endaga järelikult kaasa ka midagi positiivset.
Kui olla turumajanduse fundamentalist, siis klassikalises põllumajanduses, näiteks teraviljakasvatuses ja piimatootmises, on suurematel tööstuslikel struktuuridel teatud eelis. Kindlasti ei tule see aga kasuks peretalu elulaadile ega niššidele orienteeritud tootmisele, nagu katmikaladel taimede kasvatamisele või mahepõllumajandusele.
Kas ELi põllumajandustoetused on pikas perspektiivis üldse jätkusuutlikud?
Ei ole. Selle kohta on ELis ühine arusaam. Nii Euroopa Komisjon kui liikmesriigid teavad, et lõputult samamoodi edasi minna ei saa. Ometi pole meil poliitilist konsensust ega jõudu süsteemi muuta, sest liikmesriikide huvid on nii erinevad, tihtipeale koguni vastandlikud.
Ühisel põllumajanduspoliitikal ei ole enam ühtset eesmärki ja igale toetusele ei leidu isegi põhjendust. Mõnikord on toetuse ainus põhjendus see, et nii näeb ette poliitiline kokkulepe.
Kas reform, kui see teoks saaks, tähendaks toetuste võrdsustamist ja õiglasemaks muutmist või ka üldsumma vähendamist?
Ideaalis peaks juhtuma mitu asja korraga. Üks mis kindel on see, et: ELi sees peaksid tingimused olema võrdsed. Kui on ühisturg, me tegutseme ühtede ja samade nõuete järgi ning ostame tootmissisendeid ühesuguste hindadega, peavad ka toetused põllumeestele olema võrdsed.
Teiseks peame vaatama, et ELi põllumajandus oleks võimeline muu maailmaga konkureerima. See tähendab, et traditsioonilised hektari ja looma kohta määratud otsetoetused ei saa pikas perspektiivis suureneda, vaid peaksid pigem asenduma nendega, mis on mõeldud investeeringuteks, innovatsiooniks, teaduspõhiseks lähenemiseks ning sordi- ja tõuaretuseks.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osa peaks kahanema, kuid seda on keeruline läbi suruda. Need võimaldavad rikastel ELi riikidel kõige lihtsamalt osa liidu eelarvesse makstavat raha tagasi saada. Umbes kolmandik otsetoetusi läheb tagasi Prantsusmaale. Miks peaks ta olema huvitatud selle korra muutmisest?
Põllumeeste hiljutine otsetoetusi puudutav meeleavaldus oli Eestis vist esimene kord koguneda demonstratsioonile valitsuse seisukohti toetama. Kui palju see aitab komisjonilt paremaid tingimusi välja kaubelda?
Mina olen küll põllumeeste poolehoidu varemgi tundnud, aga eks selline meeleavaldus ole muidugi üsna haruldane.
Õnneks on põllumehed ja kõik Eesti parlamendierakonnad ÜPP tuleviku suhtes ühel meelel. Meil ei ole vaja isekeskis kakelda, vaid Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovid, mured ja ettepanekud koos selgeks teha. Ühine vaenlane liidab ja tinglikult öeldes on meie ühine vaenlane praegu Brüssel.
Tahan siiski toonitada, et ma ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitka vastane. Seda on vaja reformida, kuid Eestile on ÜPP jätkumine kindlasti kasulik.
Ühine põllumajanduspoliitika moodustab Euroopa Liidu eelarvest 40 protsenti, kuid kõigi liikmesriikide SKTst kõigest 0,4 protsenti. Tõsi, toetuste tase on ebavõrdne, kuid see süsteem takistab veel suuremat ebavõrdsust, sest praegu tohivad riigid ise oma põllumehi toetada ainult Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.
Kui ühist poliitikat poleks, oleksid erinevused liikmesriikide vahel hulga suuremad, sest vaesed maad ei suudaks põllumeestele nii palju juurde maksta kui rikkad.
Praegu on otsetoetuste erinevus kahe-, kolme-, kohati isegi neljakordne, aga ÜPP piiranguta maksaksid prantslased eestlastest viis, seitse või kümme korda rohkem ja kokkuvõttes makstaks siis Euroopas põllumajandusele peale märksa rohkem kui 0,4 protsenti SKTst — võib-olla 1,4 protsenti.
Kui suur on tõenäosus, et tingimused õnnestub võrdsemaks kaubelda?
Meil on aega komisjoniga vaielda 2014. aastani ja kindlasti on tulemus lõpuks soodsam kui see, mille komisjon esialgu välja pakkus.