Rahvaliidu liikmete hinnangul ei taga kolmapäeval vastu võetud töölepinguseadus loodetud majanduskasvu. Neil on õigus, sest sellist seadust, mis majanduskasvu tagaks, ei saagi olla. Tahame või mitte, aga need protsessid johtuvad lisaks seadustele veel väga paljudest teguritest.
Kokkuvõttes on siiski hea, et tööseaduse ümber juba aastaid käinud kaklus lõpule jõudis. Tegu pole ideaalse dokumendiga, sest seda on kritiseerinud nii tööandjate kui töövõtjate esindajad.
Pole kahtlust, et Eesti vajas tööandjate ja töötajate suhete reguleerimiseks uut seadust, sest eelmise vastuvõtmise ajal valitses siinses majanduses sootuks teistsugune situatsioon. Selleks, et riik võiks normaalselt areneda, peab seadusandlik võim suutma oma otsustes ajaga kaasas käia.
Püüdes uut seadust lühidalt kokku võtta, tuleb märkida, et ühe käega see võtab ja teisega annab. Kui raskustesse sattunud ettevõttel on alates järgmisest suvest võimalik töötajast lahti saada 15 päevaga, siis koondatutele on lohutuseks ette nähtud senisest veidi suurem kindlustushüvitis.
Lihtne tööinimene tunneb muidugi hirmu. Suuremal osal rahvast on põhitöökoht ainus sissetulekuallikas ja sellest ilma jäädes on inimene lõhkise küna ees — eriti nüüd, mil uut teenistust leida on väga keeruline. Teisalt on selge, et riik ei saa ettevõtjaid, kes niigi on enda kanda võtnud suured riskid, sundida sotsiaaltööd tegema.
Kõige tähtsam on, et võimalikult paljudel töötajatel jaguks vajaduse korral pealehakkamist ümber õppida ning mõnes teises valdkonnas rakendust leida.
Tasub meeles pidada, et ühegi firmaomaniku eesmärk pole töötajatest lahti saada, vaid neid juurde palgata. Seega pole tööandja ja töötaja põhiolemuselt vastandid, vaid partnerid. Kui seda põhimõtet osatakse silmas pidada, tekib valusaid vastasseise vähem.