Laval kuldselt küütlev kuningaloss, siia-sinna nihutatavad põõsad ja ennenägematud fantaasiaesemed valmivad butafooride osavate käte all. Mismoodi seda ametit õpitakse, rääkisid kultuuriakadeemia neljanda kursuse tudengid.
Akadeemia õpetab looma teatri võlumaailma
15. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadel lõpetavad Katrin Nigumann, Kaido Torn ja Kelli Mark kultuuriakadeemia butafoorina. Kaido Nurk pääses kultuuriakadeemiasse soovitud erialale teisel katsel. «Olen käinud näiteringis ja kunstikoolis, aga ei tahtnud kumbagi eriala valida. Butafooria tundus õige tee,» meenutab noormees.
Kelli Mark õppis kooli ajal kunsti ning teadis, et soovib oma tuleviku selle valdkonnaga siduda. Teatri vastu ta varem lähemat huvi tundnud polnud. «Praegu ma ei kujuta muud eriala ettegi, see sobib mulle hästi,» on neiu rahul.
«Mina polnud varem teatriga kokku puutunud ja kunst oli rohkem harrastus. Kultuuriakadeemiasse sattusin juhuslikult, aga see oli väga hea juhus,» kiidab Katrin Nigumann.
Rikutud teatrivaatajad
Noored tõdevad, et eredalt jäävad meelde esimesed asjad, mis on tulnud valmistada, sest siis ei tunne veel tehnikaid ja materjale ning kõik on uus ja huvitav. «Nüüd on juba selge, et peaaegu kõike saab teha vahtplastist ja PVA-liimist,» muigab Kelli Mark.
Tudengid ütlevad, et omaloodud eset hiljem laval näha on hea tunne. Etendusi ei vaata tulevased butafoorid enam ammu endist moodi. Harjumus ja oskus jälgida tähelepanelikul pilgul lavamaailma on osa õppetööst.
«Teatri võlumaailm hakkab vaikselt ära kaduma, pigem mõtlen, kuidas üht või teist asja on tehtud,» tunnistab Kaido Nurk.
«Kohe saali minnes hakkad vaatama, et ahaa, sellel on topeltpõhi, sealt ilmselt tuleb midagi välja,» lisab Kelli Mark.
Katrin Nigumann nendib, et teisalt annavad need teadmised palju juurde ja aitavad mõista, kui rasket tööd teeb näitleja.
Tudengid kinnitavad, et butafooris peavad põimuma head käsitööoskused ja loomingulisus, äärmiselt oluline on ka võime töötada meeskonnas. Noored ei ole ühegi teatriga käsi löönud, kuid õpitud erialal töötamisest unistavad kõik. Kaido Nurgale pakub pinget skulptuur ja ta on mõelnud, et võiks õppida vahakujude tegemist. Samuti huvitavad teda robootika ja nukufilm.
«Juba õppimise ajal tasub näitlejate ja tantsijatega suhteid luua ja hoida, et nad hiljem, kui oma projekte tegema hakkavad, endise koolikaaslase appi kutsuksid,» avaldab Nurk nipi.
Butafoorid õpivad maalimist, joonestamist, joonistamist, kunsti- ja kostüümiajalugu ning muud seesugust. Esimeste näpuharjutuste hulka kuulub näiteks teatriküpsiste tegemine. Retsept on lihtne: saepurutolm ja liim — välimusega petavad ära küll, aga hamba alla ei passi.
«Et käime koolis koos valgustajate ja multimeediaspetsialistidega, oleme õppinud ka valguskujundust ja igasuguseid programme. Hiljuti näiteks oli 3D-animatsiooni kursus. See oli värskendav ja huvitav kogemus,» räägib Mark.
Katrin Nigumann aga tõdeb, et tema jaoks on huvitav lavakujundus, sest see õpetab hoomama üldpilti ning teeb selgeks, kuidas teha maketti, tööjooniseid ja kavandeid.
Vahel tuleb esemeid luua loomutruult, teinekord aga panna mängu fantaasia, et omamoodi asjadega mänguruumi ja lugu elavdada.
Lisaks teatributafooriale on olemas ka filmi- ja pisibutafooria. Filmibutafooria on detailsem ja täpsem, seal läheb üldjuhul vaja täpset koopiat. Laval saab natuke mööndusi teha. «Olen teinud asju rohkem suurele lavale. Mulle meeldib ka nikerdada, aga selleks ei ole võimalust olnud,» nendib Kaido Nurk.
Et materjalid on kulukad, peab butafoor olema nutikas ja oskama vajaduse korral millestki midagi ümber teha, nii et asi jääks ilus ja usutav. Butafoori oskuste hulka kuulub ka õmblemine, kuid kostüümid valmivad siiski õmblejate käe all. Kui etenduse ajal midagi katki läheb, on butafoor löögivalmis, et see korda teha.
Koerake ja hiigelmaasikas
Tudengitele on igal poolaastal ette nähtud praktika, nii et neil on olnud võimalik kiigata peaaegu kõigi Eesti teatrite köögipoolele. Sel poolaastal on noored teinud enamiku oma praktikatöödest Pärnu Endlas.
Kõigepealt lõid nad kaasa näitleja Kaili Viidase näituseprojektis «Armastusega
End(l)ale», kus aitasid luua esemeid 29 kunstiajaloost tuntud maali fotolavastuste tarbeks. Kuigi teatriladudes on palju kõikvõimalikku kraami, selgus, et kõiki spetsiifilisi asju, mis piltidelt paistsid, ikkagi ei olnud.
Kaido Torni tehtud on Pieter Bruegel vanema maalil «Pimedad» eemal paistvad majad. Katrin Nigumann valmistas keha Francisco Goya maali «Saturnus õgib oma lapsi» tarvis, koerakese Jan van Eycki teosele «Arnolfini abielupaar» ning südamed Frida Kahlo pildile «Kaks Fridat».
Koerake näeb välja nagu mänguasi, kuid on üpris habras, sest selles pole karkassi. «Loom on tehtud kokkukortsutatud ajalehtedest, koos hoiab seda ohtralt PVA-liimi, peale on pandud karv,» kirjeldab Katrin Nigumann tehnikat.
Kelli Mark töötas Salvador Dali pildiga «Põlev kaelkirjak». «Seal oli palju teha: oradega peakate, sahtlid ja kaelkirjak,» räägib ta.
Teosed on oktoobri lõpuni üleval Endla sammassaalis ning plaanis on eksponeerida näitust ka teistes Eesti teatrites. Tudengite tehtud esemeid saab uudistada sealsamas.
Näituse kunstnikule ja lavastajale Kaili Viidasele oli see esimene kord butafooridega nii tihedalt koostööd teha. «Õppisin sellest palju. Tilpnesin kogu aeg maalisaalis ja vaatasin, kuidas nad meisterdasid. Nad pakkusid superideid,» kiidab Viidas.
Sellest koostööst tekkis Viidasel plaan kutsuda tudengid appi looma lastelavastuse «Põrr...!!!» maailma. «Teadsin, et tahan lastetüki jaoks palju suuri asju. Nägin, kui hästi ja korralikult noored esemeid tegid ja kui koostöövalmis nad olid, seega ei kõhelnud ma nende poole pöörduda,» räägib ta.
Kaili Viidasele said appi minna Kaido Nurk ja Katrin Nigumann, kes vormistavad Pärnus tehtu oma lõputööks. Viidase tõdemust mööda ei kujuta ta ette, et lastelavastuses oleksid laval vaid laud ja kaks tooli. «Mina nii ei saa, mulle meeldivad mustrid ja detailirohkus. Lastel töötab visuaalne pilt, nad on oma mõttemaailma poolest hästi teravad,» arutleb ta.
«Põrri...!!!» tarbeks meisterdas Kaido Nurk peaaegu inimese mõõtu maasika, mida autor üksi õhku tõsta ei jaksa. Mari on valminud kahest suurest kokkuliimitud vahtplastitükist. Kõige aega- ja vaevanõudvam töö oli sellele ümara kuju lõikamine. Viimaks kleepis ta peale papi ja võõpas marja punaseks. Seemnete osa täidab 96 nööpi. Lehtedeks on kasutatud linavilti, vormis hoiab neid traat.
«Maasika valmistamiseks kulus poolteist nädalat, iga päev nokitsesin selle kallal umbes viis tundi. Tegemise ajal mõtlesin Viljandi Kondase maasikate peale, et peaks neid lähemalt uurima, aga kahjuks ei jõudnud,» räägib noormees.
Lisaks maasikale meisterdas Kaido Nurk mutukate loo jaoks 160 sentimeetrit laia lille, kahemeetrise männiokka ja poroloonist lehti.
«Lillel on kümme kroonlehte. Metallitöömees tegi raami ja mina õmblesin tülli külge,» tutvustab ta. «Tavaliselt lõigatakse leht poroloonist välja, värvitakse ära ja joonistatakse muster peale. Mina pakkusin välja, et võiks porolooni tükkideks lõigata ja siis kokku kleepida, et see oleks tekstuursem.»
Männiokka sees on tugev raudtoru, sest etenduses ripub selle küljes sitikat mängiv näitleja. Toru ümber on vatiin, mis on immutatud PVAga ja hiljem roheliseks värvitud.
«Tegemise ajal oli mul pilt ees, aga uurisin looduses, missugune okas täpselt välja näeb, sest otsa oli keeruline teha,» sõnab Nurk.
Katrin Nigumann hindab väga kõrgelt seda, et sai lavastuse sünni juures olla algusest lõpuni. «Endlas töötades tundsin, et olen õiges kohas. Siin tekkis tunne, et ma ei ole lihtsalt praktikal, vaid omainimene ja osa meeskonnast,» kiidab ta pärnakaid. «Eks ma pannud kõige juures käed külge, aga päris minu tehtud on tükk põdrasammalt, seen, porgand ja sitasitikate sõnnikukuul.»
Lavastaja Kaili Viidas on tulemusega väga rahul. «Kaido ja Katrin on pühendunud, ma ei ole nende suust kordagi kuulnud, et see neid ei huvita või nad ei taha seda teha. Kui mul on edaspidi vaja veel midagi teha, siis tean, kelle poole pöörduda.»