Pensionäridest Hendrik (71) ja Tatjana (64) Teearu elavad väikses Mõisakülas mõnusasti: suvel imetleb abielupaar lilli ja talvel linde. Tänavu valiti nende eluase parimate sekka võistlusel «Kaunis Eesti kodu 2011».
Mõisakülas on ilus elada
12. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President korraldas parematele vastuvõtu, mida Tatjana Teearu meenutab silmade särades. «See oli liigutav ja südantsoojendav,» kinnitab ta.
Unistasid oma kodust
Perenaine rõhutab, et nad ei vuntsi oma kodu siiski au ega hiilguse nimel, vaid selleks, et neil endil oleks seal ilus elada. Maal suures peres kasvanud Tatjana ütleb, et on lilli ja aiatööd alati armastanud. «Kui vahepeal korrusmajas elasin, oli mul valus vaadata teisi peenramaal askeldamas. Nutt tuli peale sedasama igatsedes.»
Varem mitmes paigas elanud abielupaar kinnitab, et oli unistanud oma kodust pikka aega. Maja soetasid nad 30 000 krooni eest 15 aastat tagasi. Selleks tuli laenu võtta, aga mõlemad on toonase otsusega väga rahul. Peremees on teinud põhjaliku remondi ning perenaine omakorda muutnud tundmatuseni aeda. Õunapuuridade vahel jooksevad sirged lillepeenrad, millesse on pikitud põnevaid okasvorme.
Tatjana Teearu ütleb, et armastab kõiki lilli — eriti lihtsaid taluaia ehteid. Rooside vastu tal suurt kirge ei ole: neid peab ta natuke liiga peeneks ja uhkeks. «Siis peaksin paremini riides käima, aga mina müttan aias ikka dressipükstega,» arvab ta.
Teearude kodus peetakse aus taketeseid, iiriseid, päevakübaraid, flokse, pojenge ja pikalt punaseid õisi näitavaid rebasesabu. «Püüan valida lilli, mis õitsevad kaua ja millega on vähem vaeva,» selgitab perenaine.
Abielupaari aias õitsevad lilled varakevadest hilissügiseni. «Kevadel on peenrad ja aiaääred täis lumi- ja märtsikellukesi. Muidugi leidub seal ka tulpe ja nartsisse. Kui need ära õitsevad, istutan vahele suvelilli,» pajatab Tatjana. Suvelilli ei ole ta kunagi ostnud, vaid ikka ja jälle rõõmuga ise ette kasvatanud. «Varem käisin neid turgudel müümas. Sügisel müüsin ka seeni ja kuivatatud õunu,» meenutab ta.
Perenaine räägib lilledega
Lilled kasvavad naise sõnutsi tema käe all nii mis mühin. Ta ütleb, et hoolitseb nende eest kogu südamega, kõneleb nendega ja kiidab neid.
Hendrik Teearugi peab enda kodu ilusaks. «Juba hommikul ärgates võid imetleda õitsvaid lilli,» on ta rahul.
Perenaine räägib, et sai aiandushuvi kaasa lapsepõlvekodust. «Emal oli seitse last, aga lillepeenrad ukse ees olid alati hoolitsetud. Isa lemmiklill oli võõrasema. Kahel pool karjalauta ümbritsevat traataeda olid võõrasemapeenrad,» meenutab ta. «Nüüd viime neid lilli alati isa hauale.»
Teearude koduaed on eeskujulikus korras: muru niidetud ja peenrad umbrohupuhtad. Perenaine ütleb muheldes, et kipub metsaski korda looma: pillub roikaid ja kaikaid hunnikusse.
Metsas luusida meeldib mõlemale väga: see rahustab ning sügisepoole saab korjata seeni ja marju. «Olen lausa seenehaige,» tunnistab Tatjana Teearu. «Ühtki välisreisi ei vahetaks ma seeneretke vastu. Kuigi pärast on nende puhastamise ja sissetegemisega hulk tööd, on see vaev mõne päeva pärast ununenud ja kipun jälle metsa.»
Tarbeaed on au sees
Oma koht on Teearude kodus ka tarbeaial. Kartuli ja muu köögivilja tarvis on taraga eraldatud omaette maalapp. Mullaharimiseks on abielupaaril traktor T-40.
Oma aias kasvatatut peab Tatjana Teearu tervislikuks kraamiks. «Poest ostetud tomat tekitab allergiat, aga oma köögiviljaga seda häda ei ole,» räägib perenaine. «Väike tarbeaed peab ikka olema. Noored, ärge pange kogu aiamaad muru alla!»
Küttepuudki teeb pere ise. «Tütar ja väimees elavad Pärnus ning käivad meil aeg-ajalt abiks,» lausub Hendrik Teearu.
Nii nagu pererahvas, on sõbralik ka taksikoer Reku, kes on kunagi toodud Pärnu kodutute loomade varjupaigast. «Seal oli tema nimi Sepo,» ütleb Tatjana Teearu.
Läheme tuppa, kus nurgas mulksub valmiv vein. Selgub, et see on tehtud oma mustadest sõstardest ja õuntest. «Kui metsast või saunast tuleme, siis joon klaasikese,» sõnab perenaine.
Selgub, et perekonnal leidub sõpru ja tuttavaid ka mõne kilomeetri kaugusele jäävas Lätis. «Kui külas käime, siis laulame vahel lätikeelseid laule,» räägib Tatjana.
Tatjana ja Hendrik Teearu kinnitavad nagu ühest suust, et kuigi vahel on tore käia Viljandis, Tallinnas või Tartus, ei taha nad pikalt Mõisakülast eemal olla. «Oleme lihtsad inimesed. Tunnen ennast kartulivagude vahel paremini kui peentes paikades. Kui oleme oma Žiguliga koju tagasi jõudnud ja avame väravad, siis tunneme, et see on parim koht,» kinnitab perenaine.
Elu tuleb ise ilusaks teha
Tatjana ja Hendrik Teearu töötasid aastakümneid Mõisaküla ekskavaatoritehases Talleks. Pensionäripõlves on neil vaba voli tegelda oma asjadega. «Nüüd on ilus suveaed ja laululava siinsamas kõrval, nii et suviti tuleb kultuur lausa koju kätte,» rõõmustab naine. «Meie linnake on samuti ilusamaks läinud, ainult et elu kipub siin tasapisi välja surema.»
Igavust ei tunne kumbki ka talvel. Siis toovad nad kuuri alt välja hulga linnumajakesi ning puistavad nendesse toidupalu.
«Ostan seemneid ning jälgin talviti ja kevaditi aknast tundide kaupa lindude askeldamist. Hendrik armastab varblasi ja viskab neile saia,» räägib perenaine.
Peremees lisab, et lindudest on palju kasu. «Nad hävitavad kahjureid ja teenivad nõnda oma söögi kuhjaga tasa,» seletab ta.
«Mina koon talviti sokke ning kingin neid sugulastele ja tuttavatele. Hendrik loeb raamatuid ja lahendab ristsõnu,» kirjeldab Tatjana Teearu aega, mil aiatööd pole. Ta möönab, et loomu poolest on nad mehega üpris erinevad. «Mina olen temperamentne ja kärsitu, tema rahulik ja kaine mõistusega. Täiendame teineteist suurepäraselt.»
Viimaks tuleb juttu poliitikast. «Oma eelistustest ei tasu tänapäeval vist valju häälega rääkida,» ütleb perenaine vaikselt. Kui kinnitan, et mulle ei meeldi Keskerakonnas toimuv, lähevad tema silmad särama. «See on tõsi: ei tasu nii palju viriseda. Ise tuleb oma elu ilusaks teha,» lausub ta.