Kommentaar: Lindistused õmblusateljees

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Haav
Margus Haav Foto: Elmo Riig

Lindistusstuudiod tekkisid Nõukogude Eesti suuremate keskuste linnaruumi kaheksakümnendate aastate hakul ning levisid sealt pisitasa ka väiksematesse linnadesse. Selle igati nutika äriideega püüti korvata olulist defitsiiti ning kustutada tuhandete melomaanide muusikanälga. Mõistagi oli see pesuehtne piraatlus, aga asja juriidilise ja moraalse külje üle ei viitsinud toona keegi mõelda. Valikut ju polnud!

Tollase topeltmoraali ilmekas näide on see, et Tallinna vanalinnas nabis miilits nätsu ja kilekottidega äritsejad halastamatult kinni, kuid riik tegi samal tänaval sõna tõsises mõttes varastatud kraamiga seadustatud ja kahtlemata tulusat äri.

Helisalvestusstuudiod asusid Tallinna kõige magusamatel kaubanduspindadel: teenindusmajas ning Pikal, Müürivahe ja Rataskaevu tänaval. Rataskaevus tegutses stuudio millegipärast samades ruumides kui peenemat sorti õmblus­ateljee.

Ei saa öelda, et oleksin end oma kulunud tenniste ja lühikeste pükstega sealsete moedaamide hulgas mõnusalt tundnud, aga kirg uute albumite vastu sai kõigest võitu. Nii juhtuski vahel, et üüratu nahkdiivani ühes otsas kirjutasin palehigis lugude pealkirju oma märkmikku ümber, kuna teises ootas õmblejajärjekorda kübara ja koerakesega proua.

Tuleb tunnistada, et lindistusstuudiotesse tehtud retked kuuluvad mu teismelisepõlve helgemate hulka. Seal oli peaaegu alati inimesi, muist minuga ühest, muist vanemast vanuseklassist, aga jagatud huvid ühendasid meid.

Kaheksakümnendate keskel lõin Tartus tutvuste kaudu otsesidemed meestega, kes tellimusi lindistasid. Oli see vast pilt! Terve korrus oli lint- ja kassettmakke täis, kõik vurasid täie auruga. Ühe lindi pealt võis neile meestele otse makstes kokku hoida terve rubla, mis kattis kenasti edasi-tagasi sõidu kulud. Uued plaadid jõudsid sinna muidugi märksa kiiremini ning tüübid lindistasid ootetööna.

Kindlasti ei osanud ei mina ega teised siis uneski aimata, et kunagi saabub aeg, mil kõige värskema ning sageli ametlikult veel ilmumatagi muusika saab koju meelitada mõne hiireklikiga.

1980. aastate lõpul hakati nendes stuudiotes ja turuplatsidel müüma täis lindistatud kassette. Pärast iseseisvumist järgnesid neile originaalkassette imiteerivad trükitud ümbrisega piraatkassetid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles