Rannar Raba: Traali-vaali-karnevaali

Rannar Raba
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Peeter Kümmel / Sakala

MEELELAHUTUSLIKE telesaadete vaadatavus sõltub suuresti sellest, keda sinna kohale meelitatakse. Mida värvikamad ja skandaalsemad isikud püünel figureerivad, seda hõlpsam on kõrget reitingut püüda.


Ka tipp-poliitikute kaasamine kõikvõimalikesse auhinna­galadesse, laulu- ja tantsu-show’desse ning nõidade mõõduvõttudesse on osa ärist. Nende puhul on tegu suhteliselt kerge saagiga, sest paljud neist on jõudnud järeldusele, et valimisedu nimel pole patt aeg-ajalt avalikkuse ees tsirkust teha. Seega käsi peseb kätt.



Ilmekas näide on Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretär ning riigikogulane Margus Tsahkna, kes tugevast ametipositsioonist hoolimata polnud seni just ülearu tuntud.



Poliitikas hästi orienteeruvad inimesed teda muidugi teadsid, kuid keskmisele valijale ütles tema nimi märgatavalt vähem kui Evelyn Sepa, Rein Langi või Mart Laari oma. Pärast saates «Laulud tähtedega» osalemist teavad aga ka kõige kaugema metsaküla memmed Tsahkna lokke sama hästi kui oma lapselapse omi.



MIDAGI POLE teha, üks, üsna arvestatav osa riigikogulaste tuntusest sünnib väljaspool poliitikat ja neid privilegeerituid, kes on võinud teleprodutsente koos nende ettepanekutega oma juba niigi hästi kindlustatud mõjuvõimu toel järjekindlalt puu taha saata, pole just palju.



Seega on igati loogiline et televisioonitegijad aina parteilastega semmivad. Ja ega selles midagi eriskummalist või Eestile ainuomast ole — samamoodi on läbi aegade toimitud kõikjal maailmas.



Olgugi et mul on raske mõista, kuidas riigikogulaste väidetavalt ülekoormatud tööpäevadesse mahuvad pikad tantsu- ja laulutunnid, ütlen ma: andke aga minna, minul kahju pole!



Küll aga häirib mind, kui teletöötajad ei suvatse saadetesse osalejaid valides lähtuda millestki muust kui skandaalsusest. «Tõehetkede» ja «Võsareporterite» ajastul kõlab jutt eetikast tõenäoliselt arutu snooblusena, kuid lubatagu mul ikkagi viimasel ajal kogunenud pahameele tõttu veidi verbaalset turmtuld anda.



LÜHIDALT ÖELDES olen mõne teise näite taustal üsna imestunud, et seni pole ükski show Eesti Euroopa Liikumise raha varastamises süüdistatud endist reformierakondlast Anna-Maria Galojani kangelasena publiku ette upitanud.



Materjal oleks ju ideaalne: hea välimuse (blond!), otsekohese kõnepruugi ja paha tüdruku imagoga noor naine, kes tagatipuks on integratsiooni musternäidiseks sobiv mitte-eestlane.



Õigupoolest usun ma, et ta ongi mõned pakkumised saanud, kuid tal (või tema nõuandjatel) on mingitel pragmaatilistel kaalutlustel jagunud oidu sedapuhku madalat profiili hoida.



Samal ajal oleme viimastel kuudel võinud eratelekanalites söögi alla ja peale nautida mitme korruptiivse või lihtsalt ebaeetilise teoga seostatud endise põllumajandusministri Ester Tuiksoo etteasteid. Peale eespool nimetatud laulusaates võistlemise oli ta prominentse külalisena kutsutud



«Selgeltnägijate tuleproovi» žüriisse ning äsja ka «Eestimaa uhkuse» tänuõhtule, mis tõtt-öelda saigi viimaseks piisaks minu karikas.



Ükskõik kui sümpaatselt Ester Tuiksoo duett Mait Maltisega ka ei kõlaks või kui südamlikke sõnu ta galalaval ei lausuks, esmajoones meenuvad mulle ikkagi kahtlased maadevahetustehingud ja Oliver Kruudalt tasuta kasutamiseks saadud luksusmaastur.



See, kas ta ka kohtu korras milleski süüdi mõistetakse, pole kõnealuses kontekstis üldse tähtis, sest poliitikuna on ta end nii või teisiti auti mänginud.


Sümpaatne oleks, kui ta seda endale tunnistaks ja ootamatult sülle langenud tegevusetusest mõnda vähem silmatorkavat pääseteed otsiks.



MAINEKUJUNDUSLIKU taktikana on poliitikast kaugele jäävate etteastete kaudu endast positiivse üldmulje loomine muidugi nutikas. Pealiskaudsusega harjunud publik on ju lõppude lõpuks nõus igasugu asju alla neelama. Kuidas sa ikka umbusaldad inimest, kes nii kelmikalt kogu rahva lemmikfilmist «Siin me oleme» tuntud lugusid laulab! Märtrioreoolini pole siit enam pikk tee.



Seda enam võiks «staaride» värbajatel olla autunnet mõningatest tegelastest eemale hoida. Huvitavaid ning sorava jutuga mehi ja naisi on ju ometi nendegi seas, kellelt pole parasjagu põhjust saadikupuutumatust ära võtta ning kes end ka tola tegemata rahva esindajana on õigustanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles