Tundub, nagu pingutaks Saksamaa kõigest väest, et säilitada teiste riikidega häid suhteid, hoida elus Euroopa Liit ja aidata väetimaid riike. Kas see võib tuleneda kollektiivsest süütundest, mis riiki pärast Teist maailmasõda ikka veel vaevab?
Kommentaar: Saksamaa tunneb end ikka veel süüdi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väide, nagu tunneks Saksamaa end Hitleri tegude tõttu seniajani süüdi, võib tunduda ülepingutatud, saati et tänavapildis või tavaelus ei viita sellele miski. Vastupidi: pigem võib kokku puutuda neonatsidega, kelle tegevus pole muidugi aktsepteeritud ja kelle vastu Lübeckis kutsuti mõni kuu tagasi noori protestima. Ometi on Saksamaa võtnud endale kohustusi, mis näitavad tema hinges seniajani tuikavaid haavu. Pärast Teist maailmasõda on sinna immigrante tulnud mitme lainena. Kõigepealt tulvas võõrtöölisi sisse Itaaliast, Hispaaniast, Kreekast ja muidugi Türgist. Viimased jäidki Saksamaale ja kasvatasid siin üles uue põlvkonna noori.
Kultuuride (just nimelt mitmuses) majas korraldatavatel saksa keele kursustel käib palju türklasi, sealhulgas keskealine naine, kelle mees tuli Saksamaale 1970. aastal ja on sellest ajast riigi heaks kõvasti töötanud.
Abielupaari kaks last räägivad perfektselt saksa keelt ning õpivad kohalikus koolis ja ülikoolis. Et nende tulevased abikaasad võivad olla sakslased, tekkiski naisel veel küpses eas soov keel ära õppida.
Peale tollel ajal tulnud võõrtööliste on immigrante teisigi. Kui kaks Saksa riiki ühinesid, oli 1990. algul vaja endise Ida ülesehituseks võtta Lääne rahaga ette kulukas töö. Ometi avas Saksamaa siis ka Venemaa ja Ukraina piiri. Sealt tuli ohtralt sisserändajaid ning nii mõnegi esivanem oli olnud Saksa kodanik. Pärast selle tõestamist oli neil õigus saada kodakondsus, riik andis neile tasuta korteri ning maksis vajaduse korral sotsiaalabi.
Lübeckis ehitati immigrantidele, kellest enamik rääkis vene keelt, päris suur elamurajoon. Alles märksa hiljem avastati, et integratsioonile ei mõjunud hästi, kui ümbruskonnas saab kõik asjad aetud vene keeles, mistõttu saksa keelt justkui polekski vaja õppida.
Rasket süüd tunneb Saksamaa juutide ja mustlaste ees. Küllap teab iga koolilapski, kui palju juute veeti kontsentratsioonilaagritesse ja jättis seal elu. Praegu püüab riik teha kõik, et kunagisi eksimusi heastada, ning seetõttu on juutidel ükskõik millisest maailma otsast õigus kolida Saksamaale elama ja saada selleks abi.
Et laagrites hukkus ka palju mustlasi, on neil seesama õigus, kuigi paljusid korralikke kodanikke võib majas pesitsev lärmakas mustlaslaager segada. Nagu ütles saksa keele õpetaja, pole sinna midagi parata: riik on nende ees süüdi.
Meie rühmas on mitu endise Nõukogude Liidu avarustest saabunud naist. Nende juudi päritolu kohta pole viisakas küsida, kuid nad räägivad vahel sünagoogis käimisest, seega võib nende rahvuskuuluvust aimata.
Saksamaa eneseanalüüs on sünnitanud lõputu hulga raamatuid ja filme, mis räägivad Teisest maailmasõjast ja Hitlerist. Eestlastele on ilmselt üks tuntumaid 2004. aasta film «Allakäik», milles näitleja Bruno Ganz kehastas Hitlerit tema viimastel elupäevadel.
2008. aastal linastus noortefilm «Laine», mille peaosas oli samuti armastatud saksa näitleja Jürgen Vogel. Selles linateoses püüdis õpetaja eksperimendi kaudu õpilastele näidata, miks hakkasid Hitlerit järgima nii suured rahvahulgad.
Mul on tunne, et just halva mineviku tõttu püüab Saksamaa hoida teiste riikidega häid suhteid, anda võimalikult palju humanitaarabi ning säilitada iga hinna eest suurt sõbralikku Euroopa Liitu, kus saab lõpuks jälle mängida tähtsat rolli. Ometi oleks sügavalt kahju, kui süütunne viiks tööka, teadusesse ja majandusse investeeriva riigi kriisi ning tema rahvas peaks teiste maade hoolimatuse tõttu omakorda teenimatult kannatama.