Mindeni moodsas ja suures, kuid seejuures ometi üllatavalt inimliku mõõtme säilitanud haiglas liiguvad ringi ehtsad robotid. Ühes lõputus koridoris tundsin end otsekui ulmefilmis: tulevik pole tulemas, vaid ongi käes.
Ulmehaigla
23. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevaatlikult, kuid ikkagi omapäi ja sihikindlalt ringi vuravad neljarattalised transportöörid on mõeldud raskete toidu- ja pesukappide veoks. Nood kollase korpusega kroomist läikivad vilkuvate tulukestega aparaadid tekitavad tahes-tahtmata mulje, nagu viibiksid kosmoselaeval.
Malbe naiseliku sünteeshäälega oma lähenemisest teatades liiguvad nad tasa ja ontlikult mööda seinaääri ning võtavad programmis ettenähtud paikadest peale lasti. Kui teele juhtub koperdama inimene, jääb masin kohe seisma.
Eriti tore on vaadata kahe tehnikaime kohtumist. Mõlemad jäävad seisma ning mõnda aega ei näi juhtuvat midagi. Tegelikult peavad masinad siis hääletut dialoogi. Leppinud kokku, kumb kummalt poolt edasi liigub, jätkavad nad tarmukalt teekonda, raske koorem kukil.