Varraku kirjastatud «101 Eesti...» seeria raamatuid on lugeja ette jõudnud juba seitse ja nende rodu on riiulil päris silmapaistev. Augustis sai kultuuriajakirjanikul ja kirjanduskriitikul, Tallinna ülikooli professoril Rein Veidemannil valmis emakeelse ilukirjanduse ja poeesia valikkogumik.
Hetkest, mil «Sakala» tegi mulle ettepaneku tutvustada äsja ilmunud teost leheveergudel, pole minus pead langetanud kahtluseuss, kas seda kirjanduskvintessentsi sobibki käsitleda inimesel, kes on raamatusse valitud 101 tähtteosest lugenud vaid umbes kolme veerandikku. Aga ometi: ehk ongi see määr nii-öelda Harju keskmine?
Kirjanduslikud ilmestajad
Esindatud 81 autorist (arvestatud pole suuliselt talletunud «Laulu suurest tammest») jääb ajavahemikku muinasajast XIX ja XX sajandi vahetuseni kõige rohkem kümme: Juhan Liiv ja August Kitzberg jõudsid ju tippu alles pärast 1900. aastat looduga.
Eelmise sajandi nimedest on enne Eesti iseseisvumist ilmunud teostega parnassile kerkinud seitse ning esimese omariikluse aastaist kümmekond kirjameest ja -naist. Oleks justkui paradoksaalne, et okupatsioonide perioodist on kodumaalt esile toodud ligemale 40 suleseppa, kuna pagulaskirjanikke on raamatusse mahtunud ainult kuus. Eks kulgenud ju eesti kirjanduse areng põhijoones peaaegu veerand sajandit Välis-Eestis ning kodumaine looming avardus ja tüsenes alles 1960. aastatel.
Nüüdseks 20 aastat kestnud teise iseseisvusaja kirjanduslikeks ilmestajateks on arvatud kaheksa kärpimata tiibadega literaati; sõnaloomet jätkab ka kuus-seitse pärast 1970. aastat trükki pääsenud sõnameistrit, ent peale nende viieteistkümne on raamatus esitatutest hinges veel kõigest tosina jagu mehi ja naisi.
Sõnaloome kõrgaja on nood juba ületanud ning kohendavad jõudumööda ainult uustrükke kui sedagi. Niisugune pilt avaneb käsiteldavalt leksikonilt pilku tõstmata, kuid õnneks jõuab raamatulettidele ridamisi uudisteoseid, kusjuures igal aastal lisandub tosinkond seni esinemata autorit. Niisiis peaks lootma (ja soodustama!) praeguste, sealhulgas seni veel tipptasemele jõudmata kirjutajate arengut.
Kirjandusprofessorilgi on olnud raske teha õiglaseimat ja parimat valikut. Osa meie kirjanikke on andnud ilmselgelt rohkem kui teised ning kerkinud oma loominguga nii vormi kui sisu poolest kolleegidest peajagu kõrgemale.
Nende loomingut esindab rohkem kui üks teos. Esikohal on neljaga Anton Hansen Tammsaare ja Jaan Kross. Kolme teose najal tutvustatakse Eduard Vildet, Oskar Lutsu ja Paul-Eerik Rummot. Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul, Karl Ristikivi, Jaan Kaplinski, Viivi Luik ja Hando Runnel on pälvinud kaks topeltlehekülge. Tundub, et nii-öelda rahvaharidusliku mõju järgi on jaotus üsna objektiivne ja õiglane.
Enamiku teoste puhul pole piirdutud sisu põgusa ümberjutustamisega, vaid on toodud esile romaani või luuletuse taust, saamislugu ja vormiuudsused.
Nõnda, järgimisi on Rein Veidemann leidnud kolm elu säilitavat ja edasiviivat mõjurit — usu, lootuse ja armastuse, mida autorid on oma loomingusse põiminud nii sihitundlikult kui alateadlikult. Nendest kolmest peab ta suurimaks armastust, mille mitmes sügavuses sugemeid tal on õnnestunud leida peaaegu kõigilt kirjanikelt.
Soojätkamist ja seksuaalnaudinguid on literaadid kirjeldanud aegade hämarusest peale — enamasti «läbi lillede», mõistaandvalt, aga kirjandusvoolude arenedes üha üksikasjalikumalt ka eesti keeles.
Enamasti jääb mulje, et meeskirjanikud näevad vastaspooles üksnes objekti, kuna «kirjaneitsid» käsitlevad teemat malbemalt ja hingelisemalt. Naturalia non sunt turpia («loomulikud asjad pole häbiväärsed» ladina keeles — toimetus) näib olevat kogumiku koostaja juhtmõtteid ning millal siis veel kui mitte praegu: Rein Veidemann astub ju oktoobri keskel üle 65 eluaasta künnise!
Siinkirjutaja kuulub enne suurt sõda sündinud põlvkonda, kelle kasvamise aegu «sellest» avalikult ei räägitud ja kes sellest johtuvalt paneb kaunikesti pahaks Peeter Sauteri taoliste roppsuuliste neoeksistentsialistlike kirjameeste trükkipääsenud plangunajalisi tekstilõike. Tänapäeva demokraatiale iseenesestmõistetav sõnavabadus vajab korrastatud, süsteemset mõtlemist, mida sihikindlalt kahjuks vähe arendatakse.
Värskelt meeles
Trükitsensuuri ajastu on meil, jumal tänatud, umbkaudu 99 protsendi ulatuses kaduvikku vajunud, kuid me pole seda unustanud. 50 vahepealset tumedat aastat ületasid tsensuuri ranguse poolest igatahes tsaariaegse. Ei saksa ega vene võim lubanud avaldada isegi mõnd muinasjuttu, sealhulgas Faehlmanni kirjapandud «Keelte keetmist».
Toimetajad pidid muutma ja teisendama laulusõnugi, aga veel rohkem tehti laule ümber — muidugi hoopis teise mõttega — rahva hulgas. Partei suuniseid järgivate tsensorite nõudel muudeti paljude kirjanike tekste: Heino Kiige «Tondiöömaja» ilmus algses sõnapildis alles 35 aastat hiljem, Aadu Hindi «Tuuline rand» jäi algupärasest sõnastusest ja kompositsioonist alatiseks ilma. Paljusid ei lastud üldse toimetaja lauast kaugemale.
Peale Raimond Kaugveri pidid trükki pääsemise nimel oma teoseid ümber sõnastama või neist osa välja jätma ka Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Arvi Siig ja teised, nii et mõnest novellist või luuletusest jäid alles ainult räbalad.
Üht-teist ilmutamata jäänut usaldati kitsama ringkonna kätte kirjutusmasinaga paljundatult. Minul oli võimalik lugeda Heino Kiige romaani «Maria Siberimaal» mõni aeg enne, kui see trükiloa sai. Gorbatšovi võimuletuleku järel läks tsensuur lõdvemaks, nii et kirjanikud ei olnud enam sunnitud ridade vahele kirjutama, lugejatel aga jäi vähemaks äratundmise rõõmu.
Kõrgelt arenenud
Kõnealuse tutvustusraamatu läbilugemise ja -mõtlemise järel ei saa kuidagi lahti küsimusest, miks «selle maa keeles» trükitud ning suurema lugejaskonnaga keeltesse tõlgitud sisukad ja vormitäiuslikud proosa- ja luuleteosed pole tänini pälvinud maailmatasemel kõrgeimat tunnustust — Nobeli kirjandusauhinda. On ju tervelt viis tippu (Anton Hansen Tammsaare, Marie Under, Betti Alver, Jaan Kross ja Jaan Kaplinski) esitatud Nobeli nominentideks.
Küllap on Eestist mööda vaatamise üks põhjus see, et oleme esiletõstmise, imetluse ja talentide tutvustamisega jäänud üha omaenda kitsasse keeleringi, aga kes peaks koera saba kergitama peale tema enese.
Rein Veidemanni tsiteeritud raamatute ja artiklite (kokku pisut üle 300) seas on ainult üks võõrkeelne (Cornelius Hasselblati «Geschichte der estnischen Literatur») ja ega neid palju rohkem olegi vist ilmunud.
Muidugi on suure tööga maha saanud autoril õigus nentida: «Tähtsaim näib siiski, et me ise oma kirjanike suuruse ära tunnetaksime ja seda hinnata oskaksime.» Kahjuks on noorema põlvkonna lugemishuvi, vanema põlvkonna ostujõu vähenemine ja ehk veel mingid muud põhjused kärpinud uudisteoste trükiarvu sel määral, et kirjastused kiratsevad toimetuleku piiril ja kirjutajad ei saa täiel määral loomingule pühenduda. Eestis juhtub harva, et keegi suudab end elatada honorarist ja autorihüvitistest.
Väikese rahva kohta oleme kultuuriliselt ja kirjapanemiselt suhteliselt kõrgelt arenenud — meenutagem, et internet ja arvutitarkused on kättesaadavad vaevalt 40 keeles — ja meie trükki pääsenud kirjanike suhtarv on suur, nii et «Eesti kirjanike leksikonis» esitatud 880 kroonikust, prosaistist ja luuletajast on vaadeldavasse kogumikku pääsenud vähem kui kümnendik.
Väljajäänute hulgas on veel küllap mitu «101 Eesti...» täit isikuid, kelle looming väärib analüüsimist ja tutvustamist. Soovigem siis, et Rein Veidemannil ning teistel meie kirjandusloolastel jätkuks aega ja jõudu koostada uusi seda laadi kogumikke!
RAAMAT
Rein Veidemann
• Sari «101 Eesti...»
• 224 lehekülge
• Kirjastus Varrak