Juba nädala jagu on Soomaal rohtu söönud Eesti esimesed konikud, kes toodi siia kaugelt Hollandist. Paljud hobusekasvatajad sooviksid aga nende asemel näha põliseid eesti hobuseid.
Konikud kohanevad uue koduga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni maahooldusspetsialisti Gunnar Seina sõnul tundub konikutega pärast esimest nädalat Tipu karjamaal olevat kõik parimas korras, nad on elus ja terved.
«Ainus asi oli see, et algul taplesid nelja karja juhttäkud omavahel kõvasti. Nüüd on nad vaikseks jäänud ja karjad hoiavad rohkem omaette,» kõneles ta.
Uustulnukate hulgas on nii täkke, märasid kui varssu, ühtekokku 23 looma. Omapäi kaugemale uitama hobud ei pääse, sest koplit ümbritseb elektrikarjusega aed. Tipus Halliste jõe äärsel luhal lastakse neil sügisel kõht kõvasti täis süüa, kuid talvituma viiakse nad teise koplisse.
Seda, kuidas lõuna pool elama harjunud uustulnukad meie kliimas vastu peavad, näitab ilmselt saabuv kevad. On ju Eesti kõige põhjapoolsem koht, kuhu neid seni elama on toodud.
Juured Poolas
Konik ehk poola keeles «hobuseke» on rahuliku iseloomuga, väikest kasvu ning enamasti hiirjas või võik, mõnikord ka kõrb. Vähenõudlik loom elab terve aasta väljas, vajades vaid pisut lisasööta ja hooldamist.
Koniku eelkäija oli Ida-Euroopa ja Lääne-Aasia steppides arenenud tarpan (Equus caballus gmelini), kelle viimane vabaduses elanud esindaja suri 1879. aastal Venemaal Askania Nova lähedal. Moskva ja Peterburi loomaaias elasid kaks viimast tarpanit 1880. aastate lõpuni.
Metsikute hobuste geene kandsid edasi talupojahobused, kes olid saadud metstarpaneid tööhobustega ristates.
XX sajandi algul alustati Poolas primitiivsete tõugude päästmist ja tagasiaretamist. 1936. aastal algatas professor Tadeusz Vetulani programmi, aretamaks tõugu, mis on võimalikult sarnane kunagi kirjeldatud tarpaniga. Tema töö tulemusena on tekkinud poolmetsikud konikukarjad, keda võib tänapäeval näha paljudel Euroopa looduskaitsealadel.
Pikka aega oli nende loomade leviala põhjapiir Läti. Sinna Pape järve äärde asustati esimesed Poola koniku tõu esindajad 1999. aastal. Nüüdseks peaks lõunanaabrite juures rohtu sööma juba üle saja säärase looma.
Möödunud reedel tõi mittetulundusorganisatsioon ARK Nature konikud ka Eestisse: 23 Soomaa rahvusparki ja 25 Sookuninga looduskaitsealale.
Miks mitte eesti hobune?
Kuid kõik inimesed pole päri, et Poolast pärit konikud Eesti looduskaitsealasid ilmestavad. Paljud hobusekasvatajad on arvamusel, et Eesti pärandkoosluste säilitamiseks tuleks appi võtta hoopis eesti hobune — kohalik iidne tõug, kes on samuti sitke ja vähenõudlik ning kantud ohustatud tõugude nimekirja. Mõningate andmete kohaselt kuulub ka tema tarpanist arenenud põhja metshobuste hulka.
«Eesti hobune sobiks kindlasti Soomaale, isegi paremini kui konik,» nentis Eesti hobusekasvatajate seltsi tegevdirektor Krista Sepp. «Minu hinges on kõik Eestis kasvatatud tõud esikohal ja mul on kahju, et nende Poola konikute tasuta saamine on eesti hobuse pärandist magusam. Õige oleks karjatada oma maal ikkagi oma hobuseid.»
Maahooldusspetsialist Gunnar Sein ütles, et eesti hobuse vastu ei ole tal midagi, ainult et Soomaa niitudele pügajaid otsides ei ole ta leidnud ühtegi hobusepidajat, kes oleks olnud nõus oma loomi sinna viima.
«Eestis on tuhandeid hektareid majandamata poollooduslikke kooslusi, mis aeglasemalt või kiiremini degradeeruvad. Näen iga päev oma töös niite, mis on alakarjatatud või üldse karjatamata, sest maa kasutajal või omanikul pole piisavalt loomi, keda seal hoida,» selgitas Gunnar Sein.
«Seni pole ma ka aru saanud, et eesti hobuse kasvatajad otsiksid tikutulega oma loomadele uusi karjamaid. Vähe sellest — paljud hobustega hooldatavad niidud külgnevad veel hooldamata niitudega, kus hädasti oodatakse eesti hobuse panust.»
Maahooldusspetsialist rääkis, et on paarilt hobusekasvatajalt pärinud, kas nood ei sooviks oma hobustega Soomaale tulla ja kas või mõne hektari niitu uuesti kasutusse võtta.
«Paraku tõid nad lisaks rasketele keskkonnatingimustele välja hulga pragmaatilis-logistilisi küsimusi, mis muudavad loomade Soomaale viimise majanduslikuks hävinguks,» nentis ta. «Ja ei tasu vist unistada, et kellelgi on Eestis säärased hobusekarjad, kust võiks paarkümmend looma kolmandale isikule kasutada anda, nagu tehakse üpris edukalt veistega.»
Eelnevat arvesse võttes ei näinud maahooldusspetsialist ühtki arvestatavat põhjust, miks ei võiks tuua Soomaale konikuid, kes on ennast juba poollooduslikel kooslustel tõestanud. «Annetuse põhjus oli see, et konikuid on lihtsalt väga palju ja neid pole Hollandis enam kuhugi paigutada. Alternatiiv oleks nende hukkamine,» selgitas ta.
«Aga kui kusagil on kohalikke eesti hobuseid, kelle omanik lubaks neid karjatada meie kaitsealustel niitudel, on mul suur rõõm leida neile loomadele esimene lähim sobilik ala, kus nad tööle panna,» kinnitas Gunnar Sein.
Krista Sepa sõnul on hobusekasvatajate selts nõus seda sõnumit kiiresti ja tasuta levitama. «Tahaksime saada keskkonnaametilt pakkumist, kui palju on neil vaba maad ja vajadust hobuste järele. Oleks kena, kui eesti hobusekasvatajad, selts ja ametkonnad saaksid omavahel selle asja läbi rääkida,» lausus ta.