Eile alustas osaühingu Leviehitus tellimusel Viljandi järve äärde toodud ekskavaator endise Vikerkaare rannarestorani varemete lammutamist. Kui Viljandi eluga vähem kursis olevad inimesed võivad seda sündmust suhteliselt tähtsusetuks pidada, siis ümbruskonna elanikele on tegu väga tähendusrikka ettevõtmisega.
Vikerkaar oli paaril viimasel okupatsioonikümnendil kahtemata üks Viljandi sümboleid, kuhu tegid asja paljud linna külalised, sealhulgas suvitajad. Hoonele lisas tuntust seegi, et selle ees parklas peeti mõnda aega siinse piirkonna ainsat autolaata, kuhu kogunes ostjaid ja müüjaid ka väljastpoolt Eestit.
Pärast seda, kui maja 1990. aastate alguse segastes ärioludes tühjaks jäi, võis seda pidada linna üheks suuremaks häbiplekiks. Kui mahajäetud kasarmuhooned kadusid kesklinnast ja Männimäelt üsna ruttu ning veel mitu laokile jäänud avalikku krunti leidis uuele ajale pasliku kasutuse, siis Vikerkaare puhul hakkas nii mõnelegi tunduma, et sellest pole võimalik vabaneda.
Ükskõik kust poolt lummavale Viljandi järvele ka pilku poleks heitnud, ikka röövis kinnilöödud akendega Vikerkaar poole ilust. Ja nii peaaegu kakskümmend aastat! Korduv omanikevahetus ja aeg-ajalt avalikkuse ette jõudvad uhked ümberehitamise plaanid muutsid viljandlasi arusaadavalt kärsituks. Nüüd siis on jää lõpuks ometi liikuma hakanud ja selle üle on kõigil Viljandi käekäigust hoolivatel inimestel põhjust heameelt tunda.
Järveäärne ala oli, on ja jääb maakonnakeskusele märgilise tähtsusega piirkonnaks ning selle kordategemine on linna edaspidise arengu võti. Seepärast oli mõistetav, et linnajuhid otsustasid veekeskuse ehitada just sinna. Hubase puhkelinna maine taastamine on pingutamist väärt.