SELLEST, ET Eesti väikseimaks linnaks kuivanud Mõisaküla on alalises hädas elanikkonna väljarände ja vananemise ning selle tagajärjel kiduraks jäänud eelarvega, oleme aastate jooksul lugenud «Sakalast» kümneid kordi.
Pisiasjadest ja suurest hädast
8. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõisaküla on tõepoolest ääremaa sõna otseses tähenduses — mitte üksnes Tallinnast, vaid isegi Viljandist vaadatuna. Niisiis tasub ajal, mil eksistentsiaalsed küsimused painavad palju suuremategi omavalitsuste juhte, rõõmu tunda pisimastki arengust, mis aitab selles toredas linnakeses elu järjel hoida.
Äsja võisime «Sakalast» Egon Valdaru vahendusel lugeda, et Mõisaküla suveaeda on vana varisemisohtliku laululava asemele rajatud uus moodne esinemiskoht. Ehkki seda sorti avalikud rajatised ei too iseenesest kodukanti tagasi ühtki ilmarändurit, on need moraalses mõttes väga tähtsad.
Mida kultuursem on linnapilt, seda suurem on tõenäosus, et lahkunuil tekib kihk naasta koos perega lapsepõlveradadele, tuues ühtlasi kaasa mujal kogutud vaimsed ja majanduslikud väärtused. Ning mõistagi väärivad parimat need, kes on seniajani kohapeal püsinud.
Seepärast tahaks näha, et arenduste puhul mõeldaks ka pisiasjadele — et tellijad ei peaks hiljem silmi maha lüües möönma: «Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati.» Paraku on Mõisakülas läinud just nii.
KÄISIN MINAGI 24. augustil Mõisaküla suveaias «TeateTantsu» Viljandimaa osalejate lõpusimmanil ja sain uue laululava hiilgust oma silmaga näha. Nii väikese linna kohta on ehitis tõesti uhke. Ka pidu oli hästi korraldatud ning pakkus mitmesajale inimesele mõnusat võimalust pärimustantsu keerutamise kõrval niisama lobiseda ja piknikku pidada.
Häda oli paraku selles, et häda polnud kusagil teha. Juba mõni minut pärast saabumist kuulsin üht läheduses istuvat vanaldast prouat teiselt punastades pärimas: «Kas sa peldikut nägid?»
Et rõhk lasus nimelt kolmandal sõnal, mis kõlas soliidse daami suus juba niikuinii tavapäratult, tundsin tarviduse sunnil seda imeobjekti otsima minnes uudishimu. Otse uhiuue laululava tagant leidsin mitmekümne aasta eest kokkuklopsitud ja põrandasse saetud auguga kuivkäimla, millest ei puudunud kõik seda laadi hoonete juurde orgaaniliselt kuuluvad elemendid. Hais mattis hinge ja uks, niipalju kui seda oli, polnud lukustatav!
Mehed said kuidagimoodi hakkama, aga nägin mitut naist «asutusele» otsustavalt selga pööravat ja lahendamata murega õhtuhämarusse kaduvat. Oli neidki, kes teiste tulijatega valjuhäälselt oma hämmastust jagasid. Tuule pöördudes kippus käimla tantsuplatsile leviva lehaga oma olemasolu tõestama ka neile, kellel tema juurde asja polnud.
MA EI ÜTLE, et simman selle pisiasja tõttu lörri läks, kuid ebameeldiva kõrvalteemata olnuks see ometi kirkam. Kas tõesti ei tulnud keegi uhket rajatist kavandades selle peale, et mõnikord saab pis(s)iasjast suur probleem ning see ei jäta tervikule varju heitmata?
Ja siis me veel imestame, et suurtel festivalidel, kuhu tuleb kokku kümneid tuhandeid inimesi, leidub häirivalt palju neid, kes õhtuhämaruses justkui õiged mehed ennast kas või vastu kiriku seina kergendavad. Kust algab kultuur?
Ah jaa. Üks positiivne külg sel mürkroheliseks võõbatud kemmergul siiski oli. Nimelt sain seda oma austraallasest sõbrale esitleda kui ehedat tükikest omaaegsest Nõukogude Liidust. Aga kas tal oli tarvis Mõisakülas just seda näha?