Seeneaeg saab hoo sisse

Aivar Aotäht
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea söögiseen kitsemampel, mis kupatamist ei vaja, oli nädalavahetuse retke põhisaak.
Hea söögiseen kitsemampel, mis kupatamist ei vaja, oli nädalavahetuse retke põhisaak. Foto: Aivar Aotäht / Sakala

Tavapäraselt annab suve üleminek sügiseks seentele hea kasvuhoo, mis piirkonniti võib siiski erineda.

Näiteks suvekuudel püsis Tartu ümbruses nädalate kaupa suur tuleoht, mujal aga viisid vihmad tuleohu vahel päris nulli. Nõnda hakkas mujalt juba lootusrikkaid seeneteateid tulema, ent tartlased naasid metsast ikka tühjavõitu korviga.

Siinkirjutaja käis nädalavahetusel tavapäraselt retkel Põlvamaa metsades. Kui seni polnud saagiga suurt hoobelda, siis sedapuhku võis kahe inimese nelja suure pangetäiega rahule jääda.

Üks piirkond on meile teada kui kitsemamplite kasvukoht. Nädal tagasi suurt rõõmustavat polnud, kuid sedapuhku oli metsaalune kutsuvatest kübaratest kirju. Kohati sarnanes korjamine kartulivõtuga: lükka aga korvi edasi ja aina kogu.

Kõnealune avar ja ilus mets oli oma rüppe meelitanud palju huvilisi, kuid sellest hoolimata jagus seeni kõigile. Samas hulk neist kitsemampleid ei tundnud ja nõutasid kukeseeni. Meie seltskond korjas ligi kaks korvitäit kitsemampleid ja otsustas siis vahelduseks edasi teisi seeni otsima minna.

Tuntumatest söögiseentest leidus mujal teistest enam pilvikuid, pihkaseid liimikuid ja puravikke. Vähem oli kukeseeni, tatikuid ja riisikaid.

Samas jäi peaaegu kõikjal silma roosat kärbseseent, mis hoolikal kupatamisel on söödav. Võtsime neid kaasa poole tosina jagu.

Harvemini kohtava kübarakandjana leidsime ühe suure sirmiku ja metsšampinjoni. Mõlemad on head söögiseened ega taha kupatamist, kuigi viimati mainitu sarnaneb surmavalt mürgise valge kärbseseenega.

Meie jaoks päris eriline leid oli omapärase, lapikuks muljutud väikese kukeseene välimusega harilik pahtlik, mida üks Eesti vanem seeneraamat peab söödavaks, kuid uuem, inglaste teatmik märgib mürgiseks.

Kõnealuse seenelkäigu pangetäied pakkusid küll rõõmu, aga samas oli võrdluseks võtta eelmise aasta sama aja retk, mis erines vaid ühe kuupäeva võrra. Tookordseid pangetäisi enam ei mäleta, sest osa seeni tuli kojuviimiseks panna suurde kilekotti. Küll sai siis kirja rekordiline saak: pärast puhastamist jäi seeni alles 28 kilogrammi. Toona andsid suure osa sellest puravikud.

Kes vähegi soovib, võiks just praegu metsa minna. Enamasti peetakse tõeliseks seenekuuks just septembrit.

TASUB TEADA
Metsaminekuks pane end ilmale sobivalt riidesse, võta kaasa laetud akuga mobiiltelefon, süüa ja juua.
• Mükoloogid soovitavad korjata ainult neid seeni, mida korjaja tunneb ja mille söödavuses on ta kindel.
• Osa söögiseeni on värskelt mürgised ja vajavad kupatamist. Eestis kasvab surmavalt mürgiseid seeni, mille mürkaineid ei lagune keeteski.
• Vältida tasub liiga vanu kübarakandjaid ning neid, mis kasvavad maantee ääres, tööstuspiirkonnas ja mujal saastunud alal.
Allikas: «Sakala»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles