Augusti viimasel päeval jättis maise ilmaga hüvasti harrastuskunstnik ja kivilepatriinude maalija Reelika Karu, kes rohkem kui poole oma elust pidas vaprat võitlust raske haigusega.
Lepatriinude looja võitlus lõppes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna Viljandi Riia maantee kabelist viimset teekonda alustav Reelika jõudis elada 31aastaseks. Kuigi suure osa oma elust pidi ta veetma haigevoodis ja ajukasvajaga võideldes, jõudis ta korda saata palju tähelepanu väärivat.
Koos vanaemaga Viljandimaal Tohvril elades tegutses Reelika Karu väsimatult, jagas lootust ja lõi rõõmulepatriinusid. Tal jätkus jõudu toetada ka teisi abivajajaid.
Vanaema Valentina Karu sõnul veetis tema lapselaps viimased kuud haiglas. Mai lõpul tehti Reelikale järjekordne ajukasvaja operatsioon, mis oli ühtekokku juba kaheksateistkümnes. Järgnes kuu Tartu haiglas ja teine kuu Viljandi haigla siseosakonnas. Viimased nädalad veetis naine hooldusraviosakonnas.
«Käisin teda eelmisel päeval vaatamas ja siis ta mind enam ära ei tundnud — esimest ja viimast korda elus. Muidu oleme alati kontakti saavutanud,» nentis Valentina Karu. Just tema on Reelika üles kasvatanud ja temaga üheskoos Tohvril korterit jaganud.
«Ta oli 14, kui ajukasvaja endast tunda andis,» meenutas Valentina. «Laulupeol tuli Reelikal kohutav peavalu ja ta viidi haiglasse. Sellest ajast käiski ta operatsioonidel, algul kolmeaastaste vahedega, lõpus juba mitu korda aastas.»
Oma kuulsaid kivilepatriinusid maalis Reelika nii kaua, kuni ta kodus sai olla. «Need on enamjaolt laiali jaotatud, vaid paarkümmend on veel järele jäänud. Mõtlesin, et jätan need omadele,» lausus vanaema.
Valentina Karu on viimaste päevade jooksul saanud palju toetavaid telefonikõnesid ja kaastundeavaldusi — Reelikal oli hulk sõpru. Aga lapselapsest jäänud koht on ikkagi väga tühi.
«Eks ta püüdnud kõike teha ja jõuda. Jõudis ka! Püüdis hoolitseda teistegi eest,» ohkas vanaema.
Annetus endast väiksemale
Mullu oli Reelika oma 30. sünnipäeva puhul kingiks saadud raha annetanud rasket geneetilist haigust põdeva Varvara ravifondi.
Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi tegevjuht Küllike Saar tõdes Reelika annetust meenutades, et kui Eestis oleks selliseid suure südamega inimesi rohkem, oleks meil elu palju lihtsam. Reelika antud summa polnud suur, umbes tuhat krooni, kuid sellega kaasa antud mõte oli seda olulisem.
«Kahtlemata on ainulaadne, et inimene, kellel endal oleks seda toetust vaja läinud, soovis ikkagi teist hädalist aidata,» tõdes Küllike Saar. «Huvitav on see, et inimesed, kes on ise hädas, märkavad teisi abivajajaid palju rohkem kui need, kellel neid muresid ei ole.»
Küllike Saar jäi Reelikaga suhtlema ka pärast annetust. Ta nägi, kui väsinud oli Reelika pärast operatsioone, ning mõistis tema võitlust.
«Reelika pidas tõesti vapralt vastu. Samal ajal leidis ta haiguse kõrvalt oma tee ja otsis võimalusi lisaraha teenida. Ta sisendas inimestesse positiivsust,» kõneles lastefondi juht. Ka tema tööruumi aknalauda kaunistavad kivilepatriinud.
«Mul on hästi meeles, et Reelikal oli visiitkaart, kuhu oli kirjutatud, et päevas tuleb kindlasti kaksteist korda kallistada — see tekitab positiivset emotsiooni. Olen seda soovitust ka edasi andnud,» lausus ta.
Õppis elama koos valuga
Reelikal lepatriinukive korjata aidanud psühholoog Ene Raudla meenutas sõbrast kõneldes lauseid, mille too oli kunagi kirjutanud oma leerikooli lõpuesseesse: «Anna ja sulle antakse! Koputa ja sulle avatakse!»
«Reelika oskas anda teistele nii, et sai vastu hulga rohkem,» leidis Ene Raudla. «Tema «triinud» olid palju enamat kui maalitud kivikesed, ta andis nendega kaasa ka endas peituvat headust, siirust, julgust ning teo- ja elutahet.»
Ene Raudla sõnul väärib kõige rohkem imetlust see, kuidas Reelika suutis oma raske haigusega nii kaua elada, hoolimata sellest, et arstid olid juba ammu tema suhtes lootuse kaotanud.
«Aga selline asi on võimalik, kui on tohutu elutahe. Reelika ei andnud alla. Ta ütles, et praegu ta ju elab ja suudab hakkama saada,» tõdes psühholoog. «Ma ei kuulnud iialgi, et Reelika oleks nurisenud või oma valude üle kurtnud. Ta korjas parem kivisid ja tegi klaasvitraaže ning oskas elada koos oma valuga nii, et see muutus tema tugevuseks.»
Ene Raudla sõnul oskas Reelika tänu läbielatud kannatustele mõista hästi ka teiste inimeste valu. Erilise empaatiavõime abil märkas ta hädas olevaid inimesi ja oskas neile toeks olla. Vajaduse korral julges aga Reelika ise abi küsida ja «koputada» nii, et teda meeleldi aidati.
«Mida lõpetuseks öelda...» mõtiskles Ene Raudla tasahääli ja ütles siis oma sõbrale mõeldes: «Imetlen sind, Reelika! Sa elad edasi oma «triinudes»!»
ARVAMUS
Elo Paap, maavalitsuse terviseedenduse spetsialist
Reelika õpetas mulle, et tuleb leida endas positiivsust ja minna alati edasi, hoolimata sellest, mis elus juhtub. Alati tuleb leida kas või imepisike lootuskiir.
Ta pani mind endaga kaasa mõtlema ja tuletas meelde, et ilmas ei ole põhjuseid, mille pärast peaks pidevalt virisema. Iga päev, kui teda nägin, oli pärast veidi päikselisem.
Reelika positiivsust süstivaid lepatriinusid on mul kõikjal — tööarvuti kuvari küljes, kodus aknalaudadel ja mujalgi. Nüüd, kui neid enam juurde ei tule, on nad veelgi väärtuslikumad.