Kolm aastat tagasi, kui sõpradega Matsalu põlluvaheteel sõitsime, vilksatas eemal roostikuservas midagi kahtlaselt valget. Pidasime auto kinni ja uurisime kiikritest õhinal nagu piilujad Pärnu naisterannas. Esimest korda meie elus vaatas binoklist vastu hurmav hõbehaigur.
Kõigest mõni aasta varem oli hõbehaigur olnud Eestis sedavõrd haruldane, et iga tema vaatlus võeti arvele Eesti ornitoloogiaühingu harulduste komisjonis. 2004. aastal hakkas teateid aga tulema nii robinal, et kaunis külaline arvati rariteetide hulgast välja ja nüüd registreeritakse vaid tema pesitsemisi.
Harulduste komisjoni esimehe Margus Otsa sõnul on sellise saatusega liike teisigi. Näiteks 1990. aastatel tavatut tamme-kirjurähni kohtas Ots mõne aasta eest Mulgimaal ringi sõites ühe hommiku jooksul kolmes-neljas pargis. Kunagi Eestis vaid rändel peatunud laululuiged on nüüd saanud sagedasteks ka suvel ja isegi pesitsevad meil.
Väike-käosulane, kelle 1989. aastast pärinev esmavaatlus tehti Vaibla linnujaamas, on praeguseks Eestis samuti kanda kinnitanud ning elutseb mitmel pool lõunapiiri ääres, peamiselt Setumaal.
Haruldusest võib harilik saada mitmel põhjusel. Näiteks tekib olude muutudes mõnele liigile sobivaid pesa- ja toitumispaiku, mis võimaldavad tal siia kolida. Just nii juhtus väike-käosulasega, kellele meeldivad paljude teiste põlatud võsastuvad heinamaad. Mõnel teisel lubab leviala laiendada kliima soojenemine.
Kolmandad jällegi tuuakse sisse ja nad rajavad siia pikapeale oma populatsiooni. Viimati nimetatuid ornitoloogid päris normaalsete haruldustena ei tunnistagi, vaid asetavad eraldi kategooriasse — vangistusest pääsenud liigid.
Enamik ebatavalisi külalisi siiski jääbki haruldusteks, keda nähakse heal juhul mõni kord aastas. Nemad on kas rännuteelt siia ära eksinud, kandunud põhja kuuma õhumassiga või mingil muul põhjusel argiareaalist eemale uidanud.
Kui võhikule näivad eriti erutavad väga kauged linnud, näiteks Ameerikast meile sattunud tiivulised, siis spetsialistid peavad nende kohtamist üsna ootuspäraseks. Teiselt poolt lompi jõuavad ju siia pikamaarändurid, kellele pole kaugele lendamine midagi enneolematut. Millegipärast on nad lihtsalt veidi vale suuna võtnud või on nad vanale mandrile ajanud torm.
«Põnevam on kohata liike, kes pesitsevad kusagil siinsamas Euroopas, mõnesaja kilomeetri kaugusel, kuid on hästi paiksed,» leiab Ots. «Kui mõni niisugune siia satub, on see palju suurem uudis.»
Ots toob näiteks Alpidest pärit mägiraadi, keda võis 2005. aasta mais mitu päeva näha luusimas Läänemaal Dirhamis. Sama ootamatu oli Tšehhis ja Poolas elava mägikiuri ülesastumine Kopli lahe ääres 2009. aasta talvel. Ei varem ega hiljem ole kumbagi lindu siin kohatud.
Miks mägede pojad rändama läksid, ei oska Ots täpselt öelda, kuid teab, et enamasti on sellistel puhkudel tegemist noortega. Küllap on kodust minemapääsemise kihk veres kõigil teismelistel.
Kus nägijaid, seal tegijaid
Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, ei pruugi kõik rariteedid sugugi väga haruldased olla. Margus Ots toob mitmest linnust rääkides välja, et küllap elab neid meie metsades suhteliselt palju, kuid inimesed ei tunne neid ära.
«Eestis on registreeritud 381 liiki, Soomes 465,» rääkis Ots. «See on päris suur vahe, eriti kui arvestada, et soomlaste sõnul on Eesti parem linnumaa. Meil on aga suurusjärkude võrra vähem häid vaatlejaid ja seetõttu jäävad paljud linnud märkamata.»
Sulelise määramiseks ei piisa ainult headest silmadest ega isegi korralikust vaatetorust. Mõnda neist, näiteks Eestist üle rändavat põhjatsiitsitajat, keda on kohatud ka Viljandimaal, õnnestub tihti tuvastada vaid siis, kui iseloomulik hääl kõrva jääb.
Tänapäeval on linnuvaatlejatel abiks ka hulk tehnilisi vahendeid, mis teevad harulduste väljaselgitamise kindlamaks ja kergemaks. Tiivuliste laulu salvestatakse, tegevust filmitakse ja välimust pildistatakse.
Otsa sõnul piisab rariteedi kindlakstegemiseks sageli ka üsna udusest ülesvõttest, kuid lootma sellele jääda ei tasu. Vahel on mõni oluline detail ka selgel fotol varjus ja kui seda hea kirjeldusega täiendada pole, jääb liik määramata.
Peamine vaatluste tagasilükkamise põhjus ongi kirjelduste umbmäärasus, mis ei võimalda välistada, et tegemist on hoopis mõne teise sarnase liigiga. Enamasti jõuavad harulduste komisjoni siiski üsna kindlad andmed. Kui kümmekond aastat tagasi jäi aktsepteerimata umbes 15 protsenti vaatlustest, siis nüüd on see osa langenud tänu fotodele tublisti alla kümnendiku.
«Seda, et meile harulduse pähe mõnda tavalist liiki pakutakse, juhtub haruharva,» märkis Ots.
Tänapäeval on levinud, et kui mõni ornitoloog haruldusega kokku juhtub, kutsub ta kiiresti kolleegidki vaatama. Selleks on sisse seatud SMS-teavitussüsteem, mida omavahel kutsutakse rariliiniks. Nii ei ole harulduste komisjoni liikmetel tihti erilist tõendusmaterjali vajagi, sest nad on jõudnud kahtlusalusele oma pilgu peale visata.
Kuulsaks silma alla sattumata
Ehkki Viljandimaa pole suleliste poolest nii rikas kui mererannik, on siingi aastate jooksul kohatud kümneid haruldusi. Kui kolm vangistusest pääsenut juurde arvata, tuleb ainuüksi eri liike kokku 30.
Tõsi, siia hulka on loetud ka eelmainitud «haruldasest harilikuks» muutunud grupp, kuid selle eest on maakond olnud mitmel korral ka Eesti esirinnas. Näiteks padu-roolind, kes sarnaneb väga meie oma aed-roolinnuga, tuvastati 1990. aasta suve teisel poolel esimest korda just Vaibla linnujaamas. Paar aastat hiljem jäi sealsamas võrku tema liigikaaslane.
Peamiselt Aafrikas ja Lõuna-Euroopas elav raipekotkas, kelle nägu on lõpnud loomadega maiustamise hõlbustamiseks paljas nagu sisaliku nina, on Eestis inimestega kokku sattunud vaid kolmel korral ja neist esimene oli 1990. aasta juunis samuti Mulgimaal. Toona juhtus lind Halliste kandis lausa kotkaklubi juhi Urmas Sellise enda silma alla.
Möödunud aastal tekitas Eestis furoori üks Viljandimaad väisanud röövlind, ehkki teda õigupoolest keegi ei näinudki. Nimelt sisenes 15. mail Mõisaküla kandis Eesti õhuruumi stepipistrik, kes tegi tuuri Võistre ümber, suundus seejärel Harjumaale ning olles lennanud üle Lääne- ja Pärnumaa, lahkus paar päeva hiljem Ikla piiripunkti kaudu. Pealtnägijate puudumisest hoolimata on tema teekond väga hästi dokumenteeritud, sest Ungari teadlased olid pistrikule selga pannud saatja.
«Mullune 15. mai oli üldse hea päev,» meenutab Ots. «Stepipistriku kõrval lisandus nimekirja veel kaks uut liiki: Hiiumaal Ristnas kohatud stepi-hallõgija ja Läänemaalt kääbuskotkas.»
Pole teada, kes saab Eesti linnustiku 382. liigiks, kuid tõenäoliselt selgub see juba tänavu — viimasel ajal on harulduste komisjon kinnitanud igal aastal paar uut liiki.
Hea võimalus nimekirja pikendada tekib sel nädalavahetusel, mil Järva- ja Raplamaal peetakse järjekordne rahvusvaheline linnuralli. Võistluse ainus eesmärk on leida võimalikult palju liike ja et sellega on korraga ametis väga palju tippasjatundjaid, on tulemused tihti muljetavaldavad.