Raamatuarvustus: Õhtumaa käib ikka alla

Foto: montaaž

Raamat:

Roger Osborne

«Tsivilisatsioon»

Tõlkinud Rein Turu

432 lehekülge

Varrak 2008

Püüd tsivilisatsiooni mõista on omane igale vähegi mõtlevale olevusele. Kui eestlane ütleb «tsivilisatsioon», peab ta silmas läänemaailma kultuuriruumi, kuhu me arvame ennast juba ajalooliselt kuuluvat. Ega see põhimõtteliselt muidugi vale ole, aga see sisaldab endas hinnangut ning kohustuslikku vahetegemist «meil» ja «nendel».

Kultuurikiht, millel eestlased iseteadvalt tatsavad, on aga ikka kuradi õhuke. Raamatu «Tsivilisatsioon» ajaloolisi fakte tulvil ligi poolel tuhandel leheküljel mainitakse muide Eestit maailma tsivilisatsiooni mõõtkavas ainult episoodiliselt kui ühte vallutuste alla jäänud ääremaad.

Seljataga on tuhandeid aastaid inimkonna ajalugu, ent ikka tähendab tsivilisatsioon eelkõige valget rassi ja kristlasi. Miks see nii on läinud, see raamatus «Tsivilisatsioon» kadestamisväärselt põhjaliku ja detailse vaatluse alla võetaksegi.

1993. aastast elukutselise kirjanikuna töötava, üsna provokatiivsete kultuuri ja ajalugu käsitlevate teostega endale nime teinud Roger Osborne'i mahukas, paari aasta eest ilmunud teos võtab ette ei rohkem ega vähem kui 40 000 aasta pikkuse perioodi, alustades Lascaux' ja Altamira koopamaalingutest ning lõpetades USA kaksiktornide põrmustamise ja tsivilisatsioonide kokkupõrkega.

Tony Blair raius aastal 2004: «On arusaadav, et väärtused, mida Suurbritannia ülejäänud Euroopa ja Ameerikaga jagab, peaksid valgustama teed kogu inimkonnale.» Osborne nendib, et soov tuua need väärtused kätte ülejäänud inimkonnale, vajaduse korral ka jõuga, on taas esile kerkinud.

Osborne on veendunud, et kui me ei saa oma kurssi teekonnal läbi mineviku muuta, siis peaksime olema vähemalt teadlikud neist nähtamatutest jõududest, mis meid juhivad. Ta ei kommenteeri ega anna hinnanguid. Tema halastamatu objektiivsusega välja toodud tuhanded faktid kõnelevad enda eest ise ning see on mõjuvam kui mis tahes otsesõnu tehtud rünnak.

Talle kui autorile on muidugi ette heidetud pilgu selektiivsust, aga eks see ole niivõrd mahuka teema käsitlemisel paratamatu.

Mis on siis tsivilisatsioon? Kas kiviringid Aveburys, joonia templid, gooti katedraalid ja art déco stiilis pilvelõhkujad, Sophokles ja Shakespeare, renessanss ja teadusrevolutsioon? Või on tsivilisatsiooni lahutamatud osad ka sõjad, piinamised, orjus ja genotsiid? Osborne viskab elegantse irooniaga õhku küsimuse, kas vabadus tähendab alati vabadust teisi ekspluateerida?

Raamatu ühe võimaliku tõlgenduse võtab suurepäraselt kokku Orson Wellesi poole sajandi tagune mõte: «Itaalias oli Borgiate valitsemise all kolmkümmend aastat sõdu, terrorit, mõrvu ja verevalamist, kuid need andsid maailmale Michelangelo, Leonardo da Vinci ja renessansi. Šveitsis valitses vennalik armastus, neil oli viissada aastat demokraatiat ja rahu. Ja mida see andis? Käoga seinakella.»

Raamat otsib oma rännakul läbi Newgrange'i kalmete, hellenistlike ideaalide, Rooma impeeriumi, Uue Maailma massimõrvade, Prantsuse revolutsiooni, maailmasõdade, natsismi, Vietnami sõja ning kommunismi jõleduste tsivilisatsiooni tähendust ja mõtet. See on väga tähelepanuväärne teekond.

Margus Haav, «Sakala» reporter