/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Juba nädalapäevad on käinud kõva arutelu taasiseseisvumise 20. aastapäeva suurkontserdi «Vabaduse laul» üle. Paljud inimesed, kes ootasid pidupäevakontserdilt vanade isamaaliste laulude ühisesitust, pidid pettunult tõdema, et on sattunud hoopis moodsa popmuusika kontserdile.
Kuigi kahe aasta tagune «Märkamisaja» ühislaulmine jättis mullegi sügava mulje, ei arva ma ometi, et peaksimegi käima omaenda või legendaarsete vabaduslaulikute elupäevade lõpuni sissetallatud rada, manamaks ikka ja jälle esile aastatetagust tunnet. Seetõttu olen tänavuse kontserdi ülesehitusega laias laastus rahul.
On omaette sümboolnegi kuulda ja näha nüüd, 20 aastat hiljem laval ka neid artiste, kes on elanud suuresti just sellesama kauaigatsetud vabaduse tingimustes.
Kahjuks tuleb nentida, et korraldajate reklaam oli — ennekõike ürituse sisu asjus — puudulik. Inimesed, kes on ajalehtedest harjunud lugema pelgalt pealkirju, ei püüdnudki vaadata kõlavast nimest kaugemale ega viia end kurssi peenes kirjas loetletud esinejatega. Sellest tuleneski nende pettumus.
Omaette küsimus on see, kas esinejate «mahasalgamine» oli tehniline apsakas või teadlik käitumine, ajendatud kartusest, et muidu koguneb rahvast hõredalt.