Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kosmikud: tõde selgub kontserdil

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Viktor Koškin

Eesti depressiivroki juhtgrupp Kosmikud esitleb eeloleval reedel Rubiini kinos oma värsket albumit «Ainus, mis jääb, on BEAT».


«Sakala» vestles bändi liikmetega nii muusikast kui pulmadest ja matustest, kuid alustas ikkagi sellest, millest ajakirjanikud uue plaadi puhul kuidagi mööda ei saa. Nimelt on selle väliskaanel eevaülikonnas naised. Ja see pole veel kõik: sisekaanel poseerivad aadama­rõivais Kosmikud ise.

Kas teiega on tehtud ka mõni niisugune intervjuu, milles uue plaadi kujunduse kohta pole midagi küsitud?

Hainz: On olnud juhust ka ainult muusikast vestelda.

Kõmmari: Ka praegune intervjuu annaks just nagu sellise mõõdu välja niisuguse nutika küsimuse asetusega. Kui aga küsimused tüütuks muutuvad, peab muusikategemise ära lõpetama. Meediaga suhtlemine on tänapäeva bändidele sama hästi kui kohustuslik ning loogiline nii väikses Eestis kui suures maailmas.

Aleksander Vana: Üks intervjuu õnnestus tõesti teha ilma plaadikaanest või plakatist rääkimata, aga selle tegime ise.

Kristo Rajasaare: Tuleb kaasa tunda meie isadele-emadele, kes nüüd nende plakatite ja ümbristega seoses oma poegadest kui kõvadest naistemeestest lugema peavad.

Kas tegemist on teie uue lavaimagoga, mida saab ka Viljandi kontserdil näha?

Hainz: Tihtipeale selgub tõde kontserdil.

Aleksander Vana: Eks oma silm ole kuningas.

Kõmmari: Seni on seda imagot saanud privaatselt näha ainult seksuaalselt küpsed naised.

Kristo Rajasaare: Ja fotograaf Koškin.

Paari aasta eest väitsite «Sakalale» antud intervjuus, et täiendate nukrust terakese huumoriga. Ka see on ka praegu nii?

Hainz: Nagu ütleb laulusalm: aeg meid muutnud pole.

Aleksander Vana: Aga naljast on asi ikka väga kaugel.

Kus te parema meelega mängiksite, kas pulmadel või matustel?

Kõmmari: Pole olnud võrdlusmomenti.

Aleksander Vana: Mustlaspulmas mängimine oleks ilmselt elu kogemus, muidugi juhul kui eluvaim sisse jääb. Või siis hoogsatel neegrimatustel.

Kristo Rajasaare: Aeg-ajalt tahaks küll kellelegi kirstunael olla.

Kas teid on siis esinema kutsutud pulma või matustele?

Kõmmari: Pulmas oleme mänginud ja see oli tore kogemus. Minu mäletamist mööda jätsime «Pulmad ja matused» repertuaarist välja, aga see ei päästnud noorpaari lahku minemast. Äkki oleksid nad vastupidisel juhul elu lõpuni õnnelikult koos elanud?

Kristo Rajasaare: Alar Aigro pulmas mängisime ju ka! Nemad tiksuvad seniajani ilusasti.

Hainz: Vaevalt et matustele meid peale kadunukese enda keegi esinema sooviks.

Kristo Rajasaare: Aga selleks hetkeks on tema tahtmine juba taevariik.

Mis suhe teil surmaga on?

Hainz: Kõik surevad kord.

Kõmmari: Sellele küsimusele ei saa kollektiivselt vastata. Minul on surmaga kokkupuudet olnud rohkem, kui arst lubaks: töö oli vanasti üsna tihedalt sellega seotud. Mingil hetkel ei tekitanud surm enam emotsioone ja see oli ohumärk, mis sundis elu korrigeerima. Surmahirmu ma ei tunne või siis ei oska seda tunnetada.

Kristo Rajasaare: Minul ongi tihtipeale just hirm surmahirmu ees, harvemini surmahirm ise.

Aleksander Vana: Surm on ülim puhtus. Surma ei saa võltsida ega petta.

Mis inspireerib teid niisugust muusikat tegema? Kas tunnete ka mingit missiooni?

Hainz: Inspiratsiooni saab elust. Tahaks inimesi kaasa mõtlema panna.

Aleksander Vana: Inspiratsioon tuleneb ilmselt püüdest võimalikult ausalt oma asja ajada. Meie missioon on teha siirast ja ehedat muusikat.

Kristo Rajasaare: See, kui sa enda tehtut kaifid, on lahe tunne. Eriti mõnus on just see avastuse hetk, et oh, meil kukkus nii hästi välja, ma ei häbene seda kuulata ja teistele lasta. Oleme siiralt iseenda fännid.

Kõmmari: Rokkmuusika on nagunii üks igavene missioon. Nõukogude ajal oli see noorsoo eneseteadvustamise ja vabana tundmise missioon. Tänapäeval on see vahest pealiskaudse maailmapildi sisse augu uuristamine.

Kui tõsiselt te oma muusikat võtate? Kas te säärastel teemadel lauldes masendusse ei lange?

Hainz: Meie muusikas ei ole ju ainult masendus, seal on kõike: elu ja surm kogu oma mitmekesisuses.

Aleksander Vana: No ega nalja ole siia keegi tulnud tegema.

Kõmmari: Me ei taha teha midagi sellist, mis hiljem piinlikkust tekitab. Samas on inimlik, et teatud aja möödudes võib mõne asjaga nii juhtuda.

Kuidas te ise oma uut plaati hindate? See paistab olevat eelmisele üsna loogiline järg.

Aleksander Vana: Uus plaat sai kokkuvõttes mitmekesisem ja mõne nurga alt kuulates ka helgem.

Kõmmari: Alati on uus plaat enda arvates parim.

Olete Viljandis üsna sagedased külalised. Tundub, et teid armastatakse siin. Või on teil selle linnaga mingi oma suhe?

Aleksander Vana: Armastuse vastu pole küll kellelgi midagi. Mida rohkem armastust, seda parem.

Kõmmari: Tuleme Viljandisse juba neljandat korda. Tore, et teil on lisaks folgi tegelastele Nöpsi-sugune rokientusiast, keda kuluaarides õigustatult Viljandi Makaroviks kutsutakse.

Hainz: Ja meile meeldib teie slogan «Ürgses rütmis».

Mida kontserdil näha ja kuulda saab? Te ei piirdu ju ainult viimase materjaliga.

Aleksander Vana: Virutame ikka nii uut kui vana kulda.

Tagasi üles