Kui enamikule eestlastele jäi Suurbritanniat haaranud vägivald vaid märuliks teleekraanil, siis sündmuskohal oli ärevusest haaratud kaks Viljandimaalt pärit noort naist.
Hirm oli loomulik tunne
13. august 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandist pärit Katrin Linnu on Londonis elanud viis aastat. Ta töötab pealinna ühes suuremas, St. George’i haiglas vastutava õena. Tema sõbranna, Suure-Jaanist pärit Karmen Vares, kes on Londonis elanud kaheksa aastat, asus juulis vabatahtliku politseinikuna sealseil tänavail korda valvama.
Katrin Linnu ütles eile, et lõpuks ometi on Londonis õhtuti rahulik, kuid kartus pimedal ajal välja minna ei möödu ilmselt niipea.
«Sain rahutustest teada pühapäeva õhtul ajakirjandusest, kuid siis ei tundunud olukord kuigi tõsine,» meenutas ta. «Juba esmaspäeval pääses asi kontrolli alt välja ja mul tuli hirm peale.»
Esmaspäeva õhtuks oli ta leppinud oma elukaaslasega kokku restoranis õhtustamise ja nad otsustasid siiski minna.
«Jõudsime kohale ja algul oli kõik rahulik,» lausus ta. «Peagi pandi teler käima ja sealt näidati otsepildis, mis toimub. Restoran asub paarikümneminutise autosõidu kaugusel Claphami linnajaost, mis oli üks rahutuste keskusi.»
Mõne aja pärast pöördusid restorani töötajad klientidele poole, paludes neil söömine kiiresti lõpetada, sest märatsejate kartuses asuti uksi sulgema.
«Paanikat küll polnud, aga ärevus oli suur,» ütles Linnu. «Helistasime taksofirmasse ja auto lubati saata kümne minutiga. Kui seda ei tulnud, helistasime uuesti ja saime vastuseks, et piirkonnas on rahutused ning takso sinna ei sõida. Veidi hiljem astusid mööda inimesed, kes hoiatasid, et mingu me eemale, sest tänava otsas on noortepunt kividega ja liigub meie poole. Tundsin, kuidas mu käed värisema hakkavad.»
Tal õnnestus koos elukaaslasega jagada teist taksot ühe heasoovliku võõraga.
Katrin Linnu elab Streathami linnajaos, mis jääb mässu käes kannatanud Brixtoni ja Croydoni vahele, möllukolletest paarikümneminutise autosõidu kaugusele.
Ka tolles linnajaos purustati mõnel poel aknaid, aga vähemasti ei pandud midagi põlema. Kauplused lõpetasid tööpäeva kella viie paiku õhtupoolikul, ehkki muidu ollakse avatud üheteistkümneni. Mõni poodnik lõi ööseks akende ette lauad.
«Tol esmaspäeva õhtul märkasin paljudel tänavanurkadel passimas noortekampasid, muidu oli inimesi vähe,» lisas ta. «Sõitsime neist taksoga mööda. Kui aga mõni auto peatus, nägin, kuidas sellele kallale karati. Lõpuks koju jõudes oli mul väga hea meel.»
«Paar minu töökaaslast elavad Croydonis ja nende kõrval pandi maja põlema. Mõlemad pakkisid kiiruga valmis koti esmavajalike asjade ja dokumentidega, et kui tarvis põgeneda, saaks olulise kraami kohe kaasa haarata.»
Teisipäeva õhtul, kui Katrin Linnu tööandja tellitud taksoga koju sõitis, olid tänavad huligaanidest juba tühjemad, sest siis oli algse 6000 politseiniku asemel neid välja toodud 16 000.
Märatsejate kohta märkis ta, et nagu ajakirjandus on avaldanud, on valdavalt tegu harimata, vaeste ja töötute noortega, kes elavad riigi abirahast.
«Osa neist ei tahagi tööle minna. Ühes intervjuus ütlesid kaks noort, et mässata on vahva — nemad võtavad rikastelt asju endale. Paljud neist on mustad ja võõrast rahvusest, aga on ka valgeid.»
Linnu andmeil kogutakse praegu londonlaste käest allkirju üleskutsele, et kui sellised riigi kulul elavad inimesed mõistetakse mässus süüdi, tuleks neilt riiklik toetus ära võtta.
Linnu lisas, et hiljutisest märatsemisest hoolimata ei kavatse ta Suurbritanniast ära kolida, vaid näeb oma tulevikku Londonis.
Londonisse kavatseb edasi jääda ja vabatahtliku politseinikuna jätkata ka Karmen Vares, kelleni tänavarahutused ei jõudnud, kuid kes nentis, et temagi tundis hirmu.
Tal olid parasjagu vabad päevad ning ta võõrustas ema ja isa, kes olid paari sõbraga läinud nädala reedel talle kodumaalt külla saabunud. Et rahutused ei levinud kohe edasi, käisid nad veel pühapäeval kauplusteküllases piirkonnas šoppamas — järgmisel päeval möllasid seal juba rüüstajad.
«Esmaspäeva õhtul sain töölt sõnumi, et rahutuste tõttu oodatakse välja kõiki politseinikke,» lausus ta. «Minul olid tänaval patrullimise kogemused väga väiksed, seetõttu arvasin, et võin sellega ohtu seada nii enda kui teiste elu. Vestlesin ülemusega ja ta lubas mul koju jääda.»
Vares ütles, et tema kodukant Londonis pääses märatsejate käest, ehkki viie minuti jalutuskäigu kaugusel oli rüüstatud üht kauplust. Äreval ajal ta kodust välja ei kippunud. Öösiti oli kuulda palju sireene.
«Hulga inimesi jäi oma kodust ilma, sest mitmel pool asuvad hoone esimesel korrusel kauplused, üleval aga korterid,» rääkis ta. «Poode rüüstati ja süüdati ning tulekahju haaras kogu hoone. Mina elan piirkonnas, kus on peamiselt eramajad.»
Karmen Varesel külas olnud kodused lahkusid esmaspäeva varahommikul viie paiku ja sõitsid taksoga läbi piirkonnast, mis pärast öist märatsemist nägi välja kui lahinguväli. Õnneks oli tol hetkel rahulik ja tänavatel liikusid peamiselt politseinikud.
Taas läks eestlanna tööle, tänavale patrullima kolmapäeval, kui oli juba rahulik.
«Ajasin taga üht poissi. Ta jooksis metroost maksmata minema ja lükkas tänaval pikali naise, kes oma pea veriseks kukkus. Sain poisi kätte,» meenutas ta.
Vares lisas, et tavatu ja meeldiv oli kohata patrullimise ajal inimesi, kes politseinikke kõnetasid ja tänasid — paljudele politseinikele olid rahutused ränk katsumus.