Algav advendiaeg toob paljudesse kodudesse jõulutähed, mille punased kõrglehed kutsuvad mudilasi endaga mängima. Et tegu on mürgise taimega, tasub teada nii väikeste laste vanematel kui uudishimulike koduloomade pidajatel.
Ilusa ohtliku naabriga saab ruumi jagada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Õnneks on kauni piimalille mahl põletavalt kibe,» ütles Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanikaosakonna teadur Ülle Reier.
Rahvasuus jõulutäheks kutsutud taime piimmahl on söövitav ja põhjustab tundlikel inimestel nahaärritust.
Jõulutähest hakati õudusjutte rääkima pärast 1919. aastal Hawaiil aset leidnud juhtumit, kus kaheaastane laps kaotas väidetavalt selle lehe närimise tõttu elu.
Ligi sajandipikkuse uurimistöö tulemusena on selgunud, et sisse võttes kutsub jõulutäht esile mürgitusnähte, ent mõjub surmavalt siiski vaid suure hulga lehtede söömisel.
Kuigi erialases kirjanduses viidatakse sageli surmava koguse grammidele, ei saa Ülle Reieri jutu järgi ühegi mürgise taime puhul tõmmata kindlat piiri ohutu ja saatusliku annuse vahele. Segadust tekitab inimestes seegi, et sageli tunneb meditsiin sama taime ravimina.
«Doosid on iga inimese puhul erinevad,» ütles Reier. «Palju sõltub inimese kaalust, tervislikust seisundist ning sellest, mida ta on enne söönud ja joonud.»
Kui jõulutähe ohtlikkust hinnatakse erinevalt, siis samasse piimalilleliste sugukonda kuuluva särava piimalille ehk kristusekrooni on teadlased üksmeelselt kuulutanud väga mürgiseks.
Kuigi taim pole meil jõulukaunistusena kuigi levinud, võib seda poodidest leida.
«Säraval piimalillel on pikad teravad astlad, mis lapsi eemal hoiavad,» sõnas Ülle Reier.
Siiski pole loodus jaganud peletavaid väliseid ohumärke igale taimele. Näiteks tõi Reier inglitrompeti, mis on sama mürgine kui ilus. Kõik taime osad sisaldavad ohtralt psüühikahäireid tekitavaid alkaloide, mida suures koguses tarvitades saabub lämbumissurm.
Surmavalt mürgiseks peetakse ka vana head alpikanni. Kui taime mahl põhjustab vaid nahaärritust, siis väikese mugulatüki manustamine toob kaasa hingamisteede halvatuse.
«Eriti mürgistest toataimedest võib veel välja tuua diifenbahhia,» kõneles Reier. Juba ainuüksi selle lehe hammustamine võib põhjustada suupõletikku ja taime närimine toob kaasa ajutise kõnevõime kaotuse.
Surmavalt mürgiseks peetakse ka ratsuritähte ehk amarüllist.
Ehkki erinevalt roosõieliste sugukonnast võib piimalilleliste, tulikaliste ja sarikaliste seast leida palju mürgiseid taimi, ei saa sugukonna alusel üldistust teha. Näiteks tõi Reier maavitsaliste sugukonna, mille tuntud esindajad on tomat ja kartul.
Meil potitaimena kasvatatav korall-maavits ehk rahvapäraselt talvekirss kaunistab paljusid kodusid. Taime pisikesed tomati moodi viljad võivad peale laste ahvatleda ennast maitsma isegi täiskasvanuid. Siiski ei tasu seda teha, sest just viljad sisaldavad palju solaniini, mis toob kaasa närvisüsteemi ja südamehäireid. Teadaolevalt see taim surmajuhtumeid siiski põhjustanud pole.
Olgu lisatud, et ka meie igapäevane toidukartul võib teatud tingimustel osutuda mürgiseks. Tavalistes mugulates peituv imeväike solaniiniannus ei kujuta endast ohtu, ent ettevaatlik tuleb olla niinimetatud kartulimarjade ja valguse mõjul roheliseks muutunud mugulatega, sest vastupidi eksiarvamusele ei lagune solaniin keetmisel.
Ehkki ettevaatus pole liiast, ei tasu mürgiseid taimi paaniliselt karta, sest oleme nendega kõrvuti kasvanud lausa põlvkondade kaupa. «Väga mürgised on ka vanad taluaia lilled verev sõrmkübar ja sinine käoking,» rääkis Ülle Reier.
Õitsemisaja järgi saab mürgiseid aiataimi loetledes aastale ringi peale teha, alustades paiguti juba praegu puhkevast lumeroosist ja lõpetades alles hiljuti aedu kaunistanud sügislillega.
Kui paljusid meist on lapsena hoiatatud hariliku kuldvihma hernesarnaste viljade maitsmise eest, siis noorte kuuse- ja männiokaste kirbe maitse on tuttav enamusele. Siiski pole kõik igihaljad puud ja põõsad sama ohutud.
«Viimasel ajal aiapidajate seas populaarsust kogunud sabiina kadakas sisaldab surmavat mürkainet sabinooli,» rääkis Ülle Reier. Juba mõne grammi võrsete närimine võib esile kutsuda valu, krambid ja sisemise verejooksu. Raske mürgituse korral saavad kahjustada kesknärvisüsteem ja hingamiskeskus ning see toob kaasa lämbumissurma.
Nagu igavikuhõngulised lood ikka, köidab mürgitemaatika inimeste meeli.
Ülle Reieri sõnutsi ei tohi teemat üle dramatiseerida ega sellesse ka liiga kergelt suhtuda.
Lisaks ettevaatamatusele võivad halbu tagajärgi kaasa tuua lapsik enese proovilepanek ja hallutsinogeenide abil piiripealsete elamuste otsimine.
«Kui keegi räägib, et on mürgist taime söönud ja midagi ebameeldivat ei juhtunud, siis teisel inimesel ei pruugi sama moodi vedada,» ütles Reier.
Eesti taimemürgituse juhtumite hulgast on kurbade juhuste kõrval teada ka enesetappe. «Surm läbi lillede ei ole romantiline ja ilus. See on kole, kauakestev ja piinarikas,» rõhutas Ülle Reier.
Ilus on hoopis elu liigirohkes aias või kodus, kus inimesed oma taimseid naabreid hästi tunnevad ja oskavad nendega eluaset jagada.