Kommentaar: Uuestisünd

Marko Suurmägi
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Suurmägi
Marko Suurmägi Foto: Elmo Riig / Sakala

Laupäeva esimestel tundidel folgipeol Kirsimäele sattunud inimesed panid uuesti tuksuma siinse festivali tegeliku südame, mida viimati oli tunda eelmise sajandi lõpul.

Kindlasti ei ole pärimusmuusika festival mitmekordselt ülerahvastatud ja kõrbeva toiduõli järele lõhnav toidutänav. Samuti mitte läbune lauluväljak. Isegi suure publikuhulgaga kontserdid on tegelikult vaid raam ümber pildi, mille sisu on muusikute spontaansed esinemised ning peoliste ennastunustav tantsimine. Kõik selleks, et pärimusmuusika peokülalisteni jõuaks ja üha enam eestlasi seda hindaks ja armastaks.

Korraldajate suurepärane idee kanda reede viimastel minutitel alanud Vägilaste kontserti üle Kirsimäe lava ekraanil ning kõlarites tuletas meelde selle, mis 1990. aastate keskel folgipeo tegelikult rahva südamesse murdis.

Reede viimane tund oli korraldajatele tõenäoliselt õudusunenägu. Vägilaste lahkumiskontserdi eel tekkis Vabaduse platsi telgi ette selline rahvamass, mida siinsel peol varem pole nähtud.
Selleks ajaks, kui korraldajad reageerida jõudsid, oli telki müüdud mitusada piletit ning ukse ees tungles lisaks paarile tuhandele pileti soovijale paar tuhat päevapileti ja passi omanikku, kes samuti Vägilasi vaatama ja kuulama minna soovisid.

Plaan viia kogu kontsert üle Kirsimäele, tundus küll õige ja ahvatlev, kuid kogu tehnika teisaldamine ja häälestamine oleks võtnud aega vähemalt kaks tundi ning kesköise esinemisega nii pikalt viivitada poleks olnud loogiline.

Kui Vägilased alustas, oli tühjal ja pimedal Kirsimäel ehk poolsada inimest. Enamikule neist tuli üllatusena, et ühtäkki hakkas kõlaritest muusikat kostma ning ekraanile ilmus otsepilt telgist.

Juba kolmanda-neljanda loo ajal olid moodustatud esimesed tantsusõõrid ning inimesi aina lisandus. Kõige tähtsam kogu selle ettevõtmise juures oli ehk asjaolu, et Kirsimäele võis tol ööl tulla igaüks. Piletit ei küsitud.

1990. aastate keskpaiga folgipeo üks märgusõnu oli «tasuta». Kaaluka ettevõtmisega sai tol ajal hakkama muusik Jaak Johanson, kes sõprade abiga pani raekoja platsil käima spontaanse tantsulava. Vaevalt kümne inimesega alanud tantsuring paisus aina suuremaks ning lõpuks, öö varjus sulandusid tantsijate sekka uudishimulikulikud Viljandi jõmmid, kes olid pidu esmalt kaugelt kaenud.

Seekordne spontaanne tantsupidu Kirsimäel sarnanes nonde kaugete aegade tagusega, ainult inimeste hulk oli vähemalt kümme korda suurem. Sajast oli saanud tuhat.
See oli tõeline pidu, millest said osa isegi helesinistes särkides turvatöötajad, kes ei pidanud seekord piletita inimesi platsilt ära ajama. Rõõmsad, ehkki purjus inimesed ei tahtnud kakelda ega muud moodi segadust külvata.

Tõenäoliselt pole Vägilased kunagi näinud oma kontserdil nii suurt ringi, kui moodustati Kirsimäel nende teise esinemisseti ajal. Isegi platsi keskel seisev helipult, mis kontsertide ajal on justkui viimane piir tantsijate ja niisama kuulajate vahel, kaotas sel ööl aastakümne jooksul välja kujunenud staatuse.

Kahtlemata oli telgis tihedalt teineteise vastu surutud Vägilaste publik palju asjatundlikum. Erinevalt Kirsimäe rahvast teadsid telgis kõik, kes laval esineb, mis laulud need on ja kuidas neid laulda. Aga kindlasti ei saanud telgi publik osa sellest tantsupeost, mis tol ööl Viljandi lossimägedes maha peeti.

Omaette vaatepilt olid juba need tantsusammud ja -seaded, mida Vägilaste laulja Meelika Hainsoo juhendamisel välja mõeldi. Tõenäoliselt taipas ka suurem osa tantsijaid ühel hetkel, et laulja oli õpetanud hoopis midagi muud, kui nemad Kirsimäel tegid. Aga see ei seganud kedagi. Viljandis leiutati tol ööl palju rahvatantse.

Korraldajad on tahtnud alati külalistele spontaanseid tantsimisi pakkuda. Selleks on püsti pandud vabalava. Eelmisest aastast sai alguse tantsupõrand, kuid ikkagi pole kõik see olnud päris folgi vääriline. Midagi on puudu jäänud. Hea pidu tekib ikka iseenesest, kui keegi seda pikalt ei planeeri.

Folgi süda ja hing äratati enam kui kümneaastase varjusurmas oleku järel Kirsimäel uuesti üles. Need inimesed, kellest paljud olid 15 aastat tagasi veel nii väikesed, et folgist midagi ei teadnud, saavad nüüd sõpradele õhinaga rääkida, miks on folk hea ja hoopis teistsugune festival kui kõik ülejäänud Eesti peod.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles