Edukas Viljandi sõudja eelistab õpetajatööd profisportlase ametile

Karl-Eduard Salumäe
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edukas Viljandi sõudja Natalija Garankina treenib suvel kaks korda päevas, kuid profisportlaseks ei püri.
Edukas Viljandi sõudja Natalija Garankina treenib suvel kaks korda päevas, kuid profisportlaseks ei püri. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Põline viljandlanna Natalija Garankina lõpetas hiljuti Tartu ülikooli ning kuigi on sportlasena pälvinud medaleid, plaanib kevadest täiskoormusega tööle minna.

2010. aasta august Ungaris. Szegedis on üliõpilaste maailmameistrivõistlused. Eesti sõudekoondist saadab suur edu: vähe sellest, et meeste kaheksapaadi sportlased saavad hõbemedali, suudavad kõikide üllatuseks sedasama teha naiste paarisaerulise kahepaadi sõitjad. Üks neist on 26aastane tartlanna Sille Vaiksaar, teine 21aastane Viljandi sõudja Natalija Garankina.

Koos olid nad sõitma hakanud alles kevadel ning finaali viis neid lohutusvooru võit.
Praegu loodab värske kehakultuuri teaduskonna lõpetaja Garankina pääseda tänavu peetavatele tudengite Euroopa meistrivõistlustele. Kas ja kellega see teoks saab, pole veel kindel. Teada on hoopis, et uuest õppeaastast ootab teda õpetajatöö.

Sõbrannade tõukel

«Käisin vist enne sõudmist Viljandis kõik trennid läbi,» tõdeb Natalija praeguse spordiala juurde jõudmisest rääkides. «Tantsud, võrkpall, kergejõustik, rühmvõimlemine...» loetleb ta. Tagantjärele oskab ta nimetada ka oma püsimatuse põhjused: trenni läks neiu koos sõbrannadega ja kui nood enam käia ei tahtnud, kadus motivatsioon temalgi.

Veesporti proovis tüdruk samuti tänu kaaslastele. Sõbrannad Mirjam ja Birgit käisid sõudmas ning Natalija liitus nendega. Tänini on tal meeles, kuidas ta esimest korda aeru haaramise sooviga Trepimäest alla järve äärde läks. See oli 11. septembril. Et koolis oli käsil VIII klass, pidi aastanumber olema 2003.

Vanas paadikuuris ehk ellingus kõik uued huvilised vastu võtnud treener Ruth Vaar laskis nad pärast koosolekut hariliku aerupaadiga järvele, et proovijad spordialast ohutul viisil maigu suhu saaksid.

Katsetamine Natalijat ei kohutanud ning ta kohanes enam-vähem ühevanuste ja sarnaste huvidega tüdrukute seas kiiresti. Kujunes tugev kambavaim ja tekkisid ühised sõbrad. Sõudmine tuli ja jäi — tõsi küll, mitme asjaolu kaasabil.

«Vee peal on põnev,» ütleb Natalija. Jätkama innustas ka teda Pärnus esimesel võistlusel saatnud edu. Jõuproov peeti talvel sõudeergomeetritel. Stardiprotokolli vaadates lugesid pikka aega trennis käinud sõbrannad talle ette terve rodu neid, kes teda kindlapeale edestavad. Sedapuhku nad eksisid ning tuleristseid saav sõudja jõudis finaali.

«Seal jäin küll viimaste sekka kui mitte päris viimaseks, aga vahet polnud: olin finaalis!» rõõmustab ta toonast saavutust meenutades.

Mutrivõti meigikotis

Natalija Garankina räägib, et sõudmisega ei tehta enamasti algust eriti varakult. Tähtis on treenitus. Paljud tegelevad algul ujumisega ning tihti saadabki kiire edu just neid.

Edukal sõudjal peab tema meelest olema kaks põhilist omadust: oskus paadikaaslastega läbi saada ja töökus. Need, kes ala ei tunne, võivad arvata, et kui mitmekesi paadis vehitakse, saab üks olla kaasaveetav, aga nii see ei ole. Paari pannakse võimalikult võrdsed sõudjad ning igaühe võimetest annavad pildi sõudeergomeetril saadud tulemused.

Praegu viibib Natalija Viljandis ja treenib enamasti kaks korda päevas. Küsimusele, kas ta loodab saada professionaalseks sportlaseks, vastab noor naine ootamatu kindlusega eitavalt ja lisab, et pole seda kunagi kaalunud.

«Maailmas on väga raske läbi lüüa,» jääb ta realistlikuks. Tema meelest ei ole mõtet püüda kättesaamatut ning jätta seetõttu oma elu elamata.

Natalija arvates plaanivad profisportlaseks saada üksnes vähesed kehakultuuriga tegelevad noored ning neistki õnnestub see vaid üksikuil. Suuremalt jaolt tehakse sporti ikka harjumusest.

«Mõnus on ju kogu aeg midagi teha. Trennist loobudes tekib veider tunne,» ütleb ta.
Praegu on sõudmine tema elus kesksel kohal ja mõjutab kõiki muid tegemisi. Et hommikul tuleb vara tõusta, tükib talle lõunaajal tihtilugu uni peale ning tukastus röövib aja, mida võiks kasutada kodusteks toiminguteks.

Olgu mainitud, et Natalija Garankinal on alati käekotis kaasas number kümme mutrivõti, mida läheb tarvis paadi monteerimise juures.

«Vahepeal kandsime trennikaaslastega mutrivõtmeid lausa meigikotis,» ütleb ta. «Mõne paadi puhul läheb vaja ka number 13.»

Teinekord koosnebki võistlustel käimisele kuluv aeg suuresti tehnika ettevalmistamisest. Näiteks Viljandist Tallinna sprindivõistlusele minnes tuleb paat kõigepealt kilesse pakkida. Pärast kahte tundi bussis tuleb see taas lahti pakkida ja kokku panna. Sõit kestab alla minuti, misjärel alus taas lahti võetakse, et kodulinna poole teele asuda.

Narva tööle

Juunis lõpetas Natalija nominaalajaga Tartu ülikoolis kehakultuuri eriala, kusjuures ainepunkte kogunes nõutud 180 asemel koguni 198. Nii mõnigi mõtleks ilmselt tagantjärele, et nii palju aineid poleks pruukinud võtta, aga Natalija puhul lööb välja eht sportlaslik edasipüüdlikkus. «Miks ma küll 200 ainepunkti täis ei teinud?» küsib ta endalt praegu.

Bakalaureusekraad käes, tõdeb noor atleet, et vaja on edasi õppida, ning kavatseb jätkata tarkuse omandamist kehalise kasvatuse õpetaja erialal magistriõppes. Tal on hästi meeles kehakultuuriteaduskonna dekaani Mati Pääsukese võrdlus, et bakalaureusekraadi saamine on umbes nagu põhikooli lõpetamine: haridustee sellega ei lõpe.

Ametisse asub Natalija kehalise kasvatuse õpetajana, kuid mitte Viljandis ega Tartus. Tulevast kooliaastast on tema kodu- ja töökoht hoopis Narvas, aga mitte põhjusel, nagu poleks Viljandis sündinud ja kasvanud noor naine endale kodupaigas kohta otsinud.

«Küsisin umbes kümnest Viljandimaa koolist, aga siin ei ole kehalise kasvatuse erialal tööd pakkuda.»

Narva pole Natalijale tundmatu paik, seal elavad tema sõbrad ja tuttavad. Seetõttu teab ta öelda, et idapiiril asuv linn pole sugugi nii hirmus, kui teinekord räägitakse.

Ees ootavale ajale mõeldes pelgab ta enim kogemuste puudumist. «Kolme koolis õpitud aasta jooksul ei olnud mul ühtegi laste õpetamise praktikumi,» tunnistab ta. «Kolleegid tunduvad küll toredad ja toetavad.»

Noor naine peab tõenäoliseks, et seob oma tuleviku ikkagi Viljandiga, sest Tallinn talle ei meeldi ja Tartu seondub õppimisega. Narva päriseks jäämise plaani tal esialgu pole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles