Seiklus ja maksumaksja raha

Gert Kiiler
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Kiiler
Gert Kiiler Foto: Elmo Riig / Sakala

SEITSME eestlase pantvangikriisist on juba mõni aeg möödas ning meedias kerkivad esiplaanile teised uudised. Siiski jätkub arutelu, kas ja kui palju vangide vabastamise eest maksti, kes maksis ning mil määral tuleks seda avalikustada.

Hoopis vähem on küsitud, kui palju vastutavad meie seitse rattamatkajat ise selle eest, et mitme riigi eriteenistused, poliitikud, ametnikud ja kes iganes pidid tegema hoomamatu arvu töötunde, päästmaks nende elu. Operatsioonile kulunud rahast ma ei räägigi.

Olen nõus, et seda teemat polnud mõtet enne olukorra selgumist torkida — või siis ainult nii palju, et manitseda teisi ratturite viga vältima —, kuid nüüd, mil kõik on õnnelikult lahenenud, tuleb suu puhtaks rääkida.

Õnneks on hakatudki seda tasapisi tegema. Peaministri kohustusi ajutiselt täitnud kultuuriminister Rein Lang ja rahandusminister Jürgen Ligi manitsesid tulevasi rändureid matkamispaiku hoolega valima ja analüüsima nendes peituvaid riske.

Meedias ilmunud artiklite seaski leidub neid, milles ei käsitleta seitset ratturit pelgalt kui ohvreid või kangelasi.

ÜHTPIDI on mõistetav, et sellise katsumuse läbi teinud mehi võeti vastu nagu kangelasi: olid nad ju üliraskest olukorrast eluga välja tulnud.

Kuid teisest küljest ei pea keegi kangelasteks kevadise sulaga Peipsilt või merejäält kopteriga päästetud õngemehi. Ise olid lollakad, kui sinna ronisid, arvatakse.

Tõtt-öelda on mõlemad käitumisviisid ühtmoodi minakesksed. See ei tähenda loomulikult, nagu peaksid kõik rännuhimulised kasutama paketireise, kuid pisut kainet mõistust võiks seikluskihu kõrvale ikkagi mahtuda. Ega asjata jagata hoiatusi, kuhu on ohutu reisida ja kuhu riskantne.

Jutt, et igal pool võib midagi juhtuda, on tühipaljas demagoogia. Kui needsamad seitse eestlast oleks röövitud mõnest Egiptuse hotellist, võiksime tõesti rääkida halvast õnnest, aga kui lähed New Yorgis turismireisil viibides öösel mõnda getosse jalutama ning satud seal — parimal juhul — röövi ohvriks, on see su enda süü.

Paraku ei ole riigil võimalik käituda nagu kindlustusfirmal. Kui kellelgi juhtub suusareisil õnnetus väljaspool ametlikku rada, vaadaku ise, kuidas arved makstud saab. Riik peab oma kodanikele appi minema, ükskõik kui hulljulged või juhmid nood ka pole.

Paraku teeb ta seda maksumaksja raha eest ja mina pole küll nõus järgmiste elukunstnike seiklusi kinni maksma.

Kõige kurvem on, et ühegi pantvangistatu suust pole kostnud — vähemalt mina pole kuulnud — avalikku kahetsust, et nad oma riigi ja lähedased nii keerulisse olukorda panid. Tänusõnad vabastamise eest, seda küll, aga enamat mitte.

Üks endine pantvang mainis, et oli lubanud välisminister Urmas Paetile matkata järgmisel aastal Eestis ja siirduda seejärel Lapimaale, aga see kõlas kui lõõp.

KUIDAS takistada järgmisi rännumehi ohtlikke ja kulukaid seiklusi kordamast? Äkki võiks riik sõlmida seda laadi seiklejatega edaspidi lepingu, et kui nood lähevad ohtlike riikide nimekirjas olevasse paika, siis üksnes endi vastutusel ja päästeoperatsioonide kulud mõistetakse neilt hiljem sisse.

Päästmata inimesi ei jäeta, aga kui vaja, maksavad nad kulutusi kinni kas või kolm põlve tagantjärele. Mingi mõjutusvahend peab ju olema, sest kui kõnealused seitse rändurit olid äsja vangistatud, kimasid samasse kanti juba uued vahvad motomatkajad.

Kui selle kuluka seikluse peategelased hakkavad tulevikus avaldama memuaare või müüvad oma seikluse filmitööstusele (pakkumisi kuuldavasti on), oleks loogiline konfiskeerida kõik selle pealt teenitu riigi tuludesse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles