Nädalavahetusel elas Viljandi rokirütmis. «Rock Ramp» tõi lossimägedes kuulajateni kodumaiste bändide koorekihi ning andis võimaluse visata lava ees näppu või kuulata pakutavat rahulikult ilma ja melu nautides.
Positiivse energia ja hea muusika festival
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlemal päeval pakuti külastajatele nii raskemat kui kergemat muusikat. Progressiivset/psühhedeelset muusikat harrastavate Pilvikute omanäoliselt kontserdilt võis suunduda kuulama industriaalrokki viljelevat ansamblit Zorg. Pärast Zorgi sai lõõgastuda Lenna Kuurmaa ja Vaiko Epliku ühisloomingu saatel.
Mida õhtu poole, seda tihedamaks muutusid publiku read ning ükski artist ei pidanud kurtma kuulajate vähesuse üle. Kõige suuremat huvi nautis reedel kindlasti Winny Puhh, kes tõi Teisel Kirsimäel esinedes platsi rahvast täis. Fännid ei pidanud pettuma: skandaalsete kontsertide poolest tuntud bänd pakkus räigust ka seekord ning solvamine ja narrimine kütsid kuulajad veel rohkem üles.
Laupäev ei jäänud reedele alla ei ilma ega esinejate poolest. Üles astusid nii noored tegijad kui muusikamaailma veteranid. Kui päeva algul võis kuulata Viljandi noorte meeste bändi Nikns Suns, siis mõnda aega pärast neid astus lavale vanameister Onu Bella. Eesti ja soome segabänd Gina esines rahvale ka soome keeles. Lava ees oli üsna palju ruumi, sestap kutsus solist tagapool seisjaid lähemale ning bändi liikmete ilmselgeks üllatuseks hakkaski rahvas üleskutse peale ette liikuma.
Õhtut sisustas eri stiilide esitajate paremik: Winny Puhhi laupäevane ekvivalent oli Giuseppe Perverdi Big Band, Bombillaz pakkus rahvale reggae’t, Popidiot elektroonilist muusikat.
Nagu eelmisel õhtul, nõnda osutus ka laupäeval populaarseimaks viimasena etteastunud bänd. Kosmikud meelitasid Teisele Kirsimäele paksult rahvast. Sellesuvise esimese ja viimase kontserdi andnud ansambel üllatas kuulajaid oma uue albumi paladega ning esitamata ei jäänud ka vanad lemmikud, millele oskas kaasa laulda kogu publik.
Armastus muusika vastu
Kuigi professionaalne pillimänguoskus on mõistagi tähtis igale bändile, mängivad kontsertidel vähemalt sama suurt rolli selle liikmete koostöö ning see, et publiku ja muusika juures ollakse südamega. Parimadki pillimängijad võivad kuulaja jahedaks jätta, kui nende mängus pole tunda vaimustust, kuna kaasakiskuvalt esinev bänd paelub isegi siis, kui tema muusika ei kuulu su lemmikute hulka.
«Rock Rambil» leidus palju neid, kes nautisid esinemist ning nakatasid oma energiaga ka rahvast. Esimesel päeval ülesastunud Zorgi solist tuli kuulajatega kontakti saamiseks lavalt maha ja käis ühe loo ajal läbi terve platsi. Muidu üsna tagasihoidlikele eestlastele mõjus see hästi ning rahvas elas järgmistele lugudele märksa aktiivsemalt kaasa.
«Musi-kalli, stay heavy!» hüüdis solist kontserdi lõpul, kui publiku süda oli võidetud.
Positiivsust õhkus ka Bombillazest, kelle esinemise ajal polnud võimalik paigal püsida ning terve lavaesine hüppas kodumaise reggae-muusika rütmis.
Silver Sepa head vokaalsed võimed, Kill Baba energia ja rütmimeistrite trummipõristamine kergitasid publiku jalge alt Teise Kirsimäe kohale vägeva tolmupilve.
Teistest bändidest suuresti erinev, elektroonilist muusikat tegev Popidiot pani samuti rahva hüppama — nii lava ees kui pinkidel. Soomest pärit laulja rääkis eesti keelt väga hästi ning esitas peaaegu aktsendita ka ühe eestikeelse laulu.
Ühtlasi näitas Popidioti solist Matti Juhani Peura publikule ette, kuidas nende muusika järgi tantsima peab.
Parem kui folk
Mis eristab «Rock Rampi» teistest suvistest muusikafestivalidest? Viljandlaste Mai ja Riina arvates on selle edu saladus heas eesti muusikas ja vahvates inimestes. «See on kindlasti parem kui folk. Siia tullakse ikka muusika pärast, mitte ainult tuttavatega kohtuma ja peesitama nagu folgile,» põhjendasid naised, miks nad eelistavad «Rock Rampi».
Mai ja Riina ei osanudki öelda, mitmendat aastat nad juba «Rock Rambil» on. «Vähemalt kolmandat,» sõnas Mai.
Nemad ootasid ennekõike Winny Puhhi ja Kosmikute kontserti. «Kõik inimesed on siin nii toredad. Näed, praegugi tuli noormees meiesuguste vanamutikestega rääkima,» võtsid naised festivali kokku.
Samuti Viljandist pärit Mati kiitis nii muusika valikut kui korraldust. «Meeleolu on super,» lausus ta. «Siin on parem kui «Rabarockil»: meedikud leevendasid kiiresti sõbra peavalu, aga Järvakandis ei saanud ta põrutatud jalale tükk aega abi.»
Tallinlased Kusti ja Aap ütlesid, et nendele on «Rock Ramp» tänavu ärajäänud «Lelle alternatiivi» alternatiiv. «Siin on lahe. Lenna, Kosmikud ja Popidiot olid väga head,» leidsid noormehed.
Pealik jäi rahule
Festivali peakorraldaja Juhan Nöps oli kordaläinud festivali üle õnnelik. «Jah, jäin rahule: nii korralduslik kui muusikaline pool sujusid,» lausus Nöps. Raha on tema sõnul festivali puhul alati valus teema. Külastajate arv mahtus korraldaja jutu järgi 4000 piiresse, seega jäi külastatavuse kasv oodatust veidi väiksemaks.
Juhan Nöpsi arvates oli kõige populaarsem reedeõhtune Winny Puhhi kontsert. «Laupäeva õhtuks oli osa külastajaid juba väsinud ja koju läinud.» Samuti oli väga palju rahvast lava ees Bombillaze kontserdi ajal.
Ööklubidest meelitas Rubiin oma akustiliste kontertidega kohale vähem inimesi kui Tehas, kust Nöpsi teada käis läbi ligi 2000 külastajat.
Foorumitest loetud tagasiside tegi korraldaja meele rõõmsaks: seal kiideti kõiki esinejatest toitlustajateni ning valitses arvamus, et festival oli väga hea. «Tundsin ka ise, et kõik kulges hästi. Olen oma abilistele tänulik,» tunnustas ta tiimi.
Korraldaja kõikidele kontsertidele ei jõudnud. «Mõni jäi nägemata, sest oli vaja üht või teist probleemi lahendada,» kahetses ta. «Olin küll festivalialal, kuid bändi oleks tahtnud ikka laval näha.»
Esinejatest tõstis Juhan Nöps esile reedel etteastunud Tharaphitat. «Polnud teda tükil ajal Eestis esinemas näinud. Kontsert oli superhea,» kiitis ta kohalikku ansamblit.