Terviseedendajad ei ole rahul juuli algul jõustunud liiklusseadusega, mis muutis kiivrikandmise kohustuslikuks vaid alla 16aastastele jalgratturitele.
Kiivri kandmise piirang tekitab rahulolematust
/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
20. juuli 2011, 15:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi maavalitsuse terviseedenduse peaspetsialist Elo Paap on koos kolleegidega seisnud mitu aastat selle eest, et seadusega sätestataks kiivri kandmise kohustus kõigile jalgratturitele, kuid paraku pole surve avaldamine vilja kandnud.
«Olen selles osas väga pettunud,» sõnas Paap.
Ta on ühte meelt nendega, kes ütlevad, et kiivri kasutamisega on Eestis lood halvad.
«Kogu maailmas on tehtud uuringuid, mis kõik kinnitavad, et jalgrattaga sõitmise ajal kiivri kandmine vähendab õnnetusse sattudes tunduvalt vigastuste raskust,» rääkis Paap. See, et uus liiklusseadus kohustab peakaitset kandma üksnes alla 16aastasi rattureid, on tema hinnangul väär.
Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Viljandi jaoskonna ülemkonstaabel Riho Kampus nõustus, et inimese vanus ei tohiks peakaitsme kasutamises suurt rolli mängida.
«Mina soovitan küll kõigil kiivrit kanda, sest pea on väga õrn koht,» lausus Kampus.
Turu tänava rattapoes töötav Simmo Joosep leidis, et täiskasvanu puhul on kiivri kandmise kohustusel kaks otsa. «Ühest küljest vastutab täiskasvanu ju enda eest ise,» arutles ta. «Kuid õnnetus võib juhtuda igaühega ja siis aitab kiiver palju.»
Joosep teadis rääkida ühest hiljutisest jalgratturi ja auto kokkupõrkest. Nõrgemale poolele lõppes see ratta mahakandmise ja käeluumurruga, kuid et pea oli kaitstud, pääses rattur kõige hullemast.
Jalgrattaga üsna palju sõitev Gerly tunnistas, et tavaliselt jätab ta kiivri pähe panemata, kuigi see on tal olemas. Põhjuseks tõi ta hingamisraskused, mida kinnirihmatud peakaitse kipub tekitama. Pealegi võib kiivriga suvisel ajal väga palav hakata.
Hea eeskuju andmise nimel on Gerly siiski nõus ebameeldivused üle elama. «Oma õetütardega sõitma minnes paneksin nii neile kui endale kiivri pähe,» ütles ta.
Võimalikke põhjusi, miks elupäästjaks osutuda võiv abivahend koju jätta, leiab otsides palju. Üks neist on näiteks see, et patsi kandes ei pruugi kiiver pähe mahtuda.
Inimesed, kes rattaga vähe sõidavad, võivad peakaitsme ostmisest loobuda hinna tõttu, mõeldes, et üksikud käimised saab ka ilma selle kulutuseta käidud.
Simmo Joosepi ütlemist mööda maksab korralik lastekiiver ligi 25 ja tuntud firma täiskasvanute kiiver umbes 45 eurot. Huvi nende vastu on uue liiklusseaduse jõustumise järel tema sõnul siiski kasvanud ning lapsele uut ratast soetades ostetakse enamasti ka peakaitse.
Elo Paap ja Riho Kampus leidsid, et kiivri kandmist mõjutavad harjumus ja sellest tingitud suhtumine.
«Praegune täiskasvanute põlvkond on kasvanud ajal, mil kiivrit eriti ei kantud,» nentis Paap. «Loodan, et järgmine põlvkond harjub kiivrit kandma.»
Küsimusele, kas politseinikud hakkavad alla 16aastaste ratturite kiivrikandmisele tähelepanu pöörama, vastas Kampus jaatavalt. Et osa inimesi seda nii-öelda norimiseks peavad, on tema sõnul paratamatu.
«Seda öeldakse alati, ükskõik mida politseinikud teevad. Isegi mõni alkoholijoobes autojuht on pahandanud: «Mis te mind kiusate, püüdke parem pätte!»,» rääkis ta.