Teisipäevast neljapäevani oli Soomaal Karuskose talu ümbruses kosta kõva kopsimist: seal tegid Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala huvilised sisseastumiskatseid.
Rahvuslik ehitus osutus ootamatult populaarseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tudengikandidaadid pandi Karuskose talus proovile neljandat korda. Sama palju kordi, iga kahe aasta tagant on soovijaid võetud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse erialale.
Piimapukist tõkkepuuni
Õppekava hoidja Priit-Kalev Partsi sõnul koosnesid katsed neljast osast. Esimesena tuli sisseastujatel kirjutada erialasel teemal essee, sellele järgnes intelligentsust mõõtev test.
Teisipäeval täitsid noormehed visandamisülesannet: joonistasid paberile eseme, mida nad pidid järgmisel päeval puutöökatse ajal meisterdama hakkama. Selleks tuli Karuskosel ringi vaadata ja uurida, mida oleks sealsesse majapidamisse vaja. Hindajad olid tingimuseks seadnud, et ese peab valmima kuue tunni jooksul.
Priit-Kalev Partsi kirjeldust mööda valmis huviliste käe all palju erinäolisi asju. Nende hulgas olid omapärane piima- ja tööpukk, järi, mitu pinki, tõkkepuu, jalgvärav, paar treppi ja muudki.
Esemed tuli valmistada kohapealsest materjalist. Karuskose talukoha omanik Aivar Ruukel oli varunud koormatäie palke ning kasutusse läks ka katuse all seisnud peenem materjal.
«Meil oli kaasas kärutäis tööriistu ning katsetel osalejad tohtisid kasutada ka oma töövahendeid,» jutustas Priit-Kalev Parts.
Valminud esemed jäid kaunistama Karuskose talu.
«Paljud asjad on sellised, et me ei saagi neid sealt ära viia,» nentis Parts. «Esemete kuhjumist pole aga Karuskosel karta, sest suurvesi viib sealt suure osa iga kord minema.»
Meisterdamisvoorule järgnesid neljapäeval veel üks keerukam visandamisülesanne ja vestlus.
Tung oli suur
Priit-Kalev Partsi sõnul olid seekordsed katsed korraldajatele rasked, sest rahvusliku ehituse erialale oli erakordselt palju soovijaid. Registreerus 48 inimest, kellest kaheksa otsustas suurt konkurentsi nähes loobuda.
«Riigieelarvelisele kohale võtame tänavu 13 tudengit ja paarile huvilisele saame pakkuda ka riigieelarvevälist kohta,» kirjeldas Priit-Kalev Parts. Seega pürib rahvusliku ehituse eriala ühele kohale kolm kandidaati.
Õppekava hoidja tõi näiteks, et eelmise vastuvõtu ajal kaks aastat tagasi oli katsetele registreerunud 23 huvilist, kellest kohale tuli 19.
«Prognoosisin mõõdukat konkursi kasvu, aga rohkem kui kaks korda suuremat huviliste hulka ma oodata ei osanud,» tõdes ta.
Miks see eriala niivõrd populaarseks on muutunud, ei osanud Priit-Kalev Parts täpselt öelda. «Üks põhjus on kindlasti see, et oleme siin-seal väljas olnud ja esinenud. Teisalt aga kasvab vilistlaste hulk ja nad räägivad oma kogemusi edasi,» arutles ta.
Erialale võetavate tudengite hulga suurendamist Parts võimalikuks ei pea.
«Käsitööalal, kus on väga palju individuaalset tööd, on isegi selline 12-13 inimesega rühm juhendajale juba veidi liiga suur,» nentis Parts. «Et eriala vastuvõtt iga-aastaseks teha, ei jätku meil praegu lihtsalt inimressurssi.»
Kolme Karuskosel veedetud päeva järel on hindajad koostanud sisseastujate paremusjärjestuse, kuid päris lõplik see veel pole. Tudengite nimekiri selgub siis, kui dokumentide vastuvõtuga on ühele poole jõutud.
ARVAMUS
Aivar Ruukel,
Karuskose talukoha omanik
Nende katsete käigus tehti palju asju. Mõni õnnestus kehvemini, aga mõni jälle väga hästi. Tundub, et see koostöö on meil kultuuriakadeemiaga traditsiooniks muutunud.
Siin on inimestel võimalik üsna vabalt käituda: materjal on minu poolt ja nad ise vaatavad, mida sellest teevad. Neid esemeid läheb mul ikka vaja, kas või paadisildu — need ju jääminekut üle ei ela ja vajavad aina uuendamist.