Tundub, et Eesti 1980. aastate pungielu on siinse pop-rokk-kultuuri ajaloo läbiuuritumaid ja -kirjutatumaid peatükke.
Arvustus: Veel üks pusletükk
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
15. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma osa on sellesse andnud Mihkel Raud autobiograafilise raamatuga «Musta pori näkku» ning Tõnu Trubetsky paksu kogumikuga «Punk Eesti NSVs». Ehkki viimati mainitu lonkas ülesehituse poolest mõlemat jalga, sisaldas see tolle aja kohta siiski põnevat infot ja ohtralt fotosid.
Nüüd siis räägib oma loo Vennaskonna, Metro Luminali ja mitme teise punk- või rokkbändi liige Allan Vainola.
Ka Vainola «Inventuurist» keskendub suur osa 1980. aastate pungielule — ennekõike Tallinna omale. Nii moodustab see raamat koos eespool nimetatutega mõnusa ansambli, sest tegelased kipuvad korduma. Umbes samamoodi on tõsielutegelastele tuginevate Ameerika maffia ajaloo filmidega, millest käivad läbi ikka ühed ja samad nimed.
Tegelikult haakub Vainola raamat olemuslikult väga hästi veel ühe hiljuti väljaantud autobiograafilise teose — Onu Bellana tuntud Igor Maasiku fantaasiaseguse memuaariraamatuga. Mõlemad annavad meile peale autori eraelu kena ülevaate 1980.—1990. aastate Eesti elust.
Vainola jutustamisoskus on sümpaatne, selles pole võib-olla niisugust sõnamängu kui Bellal, kuid erinevalt Trubetsky hüplikust kogumikust on kõik loogiline ja mõnuga loetav. Peatükid on lühikesed ja justkui mokaotsast vestetud.
Eriti meeldisid mulle kohad, kus Vainola kirjeldab mitme sõbra hukkumist. Selle asemel et dramaatiliselt pinget üles kruvida, mainib ta traagilisi sündmusi lakooniliselt muu hulgas.
Ma ei kujuta ette, kui põnev oleks seda raamatut lugeda neil, kel isiklik suhe nende kahe kümnendi pungi- ja rokieluga üldse puudub, aga praegu 30.—40. aastates inimestel peaks äratundmist leiduma.