Viljandi vanamuusika festivali avakontserdil täna kell 20 Viljandi Jaani kirikus on koos Andres Mustoneni juhitava Hortus Musicusega publiku ees muusik, kes esmapilgul ei tohiks ettevõtmise konteksti sobida. See on Tõnis Mägi.
Tõnis Mägi teeb teoks ammuse mõtte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas tegemist on reklaamitrikiga või astub Tõnis Mägi uuele rajale või on korraldajate vanamuusikatunnetus väga lai? Kuulub ju festivali programmi ka kava «Chaplin», mis on pühendatud tummfilmi ajastule ja kus esitatav muusika ei tohiks pealiskaudsel hindamisel festivali programmi sobida.
Tõnis Mägi, kas te olete vana muusik või vanamuusik? Kuidas sündis mõte musitseerida koos Hortus Musicusega? Kes julgustas, mõjutas ja kuidas Andres Mustonen kaasa tuli?
Ma usun, et olen lihtsalt muusik. Võib-olla ka vana. Aga ennekõike ikka muusik.
Mõte Hortus Musicusega koostööd teha oli ammu. See annab loomingule absoluutselt teise mõõtme. Mul on praegu tunne, et näiteks «Pärlid» on kirjutatud nii viissada aastat tagasi.
Umbes 30 aastat tagasi olite seotud ansambliga Kärjed. Samal ajal toimetas Viljandis Tõnu Sepp, kes koos Kalle Tamraga kutsus 1982. aastal ellu Viljandi vanamuusika päevad. Kas teie teed ristusid?
Ei, kindlasti mitte. Aga mulle on alati meeldinud madrigalid, trubaduuride laulud ja eri muusikakultuuride koostoime ning seda suuresti tänu Hortus Musicusele.
Neli-viis aastat tagasi musitseeris Viljandi Jaani kirikus Robert Fripp. Poole publikust moodustasid King Crimsoni austajad ja need helimaastikud, mida Fripp kontserdil maalis, olid neile suureks pettumuseks. Kas muusik võib oma tee ise valida või peab vastama publiku ootustele?
Ei ole nii ega naa. Muusik võib alati proovida midagi uut. Palju halvem on, kui sa lähed lavale ja teed oma kava mehaaniliselt, hingetult. Muusika, mida jagad, peab endale oluline olema.