Kultuurtaimena hakati maasikat kasvatama alates XV või XVI sajandist. Maailmas tuntakse neid umbes 50 liiki, Eestis leidub metsikult kasvavaid kolm: metsmaasikas, muulukas ja kõrge maasikas.
Pool tuhat aastat kultuurtaimena
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurema osa maasikate kaalust moodustab vesi. See on ka põhjus, miks nad on suhteliselt energiavaene suutäis, sajagrammine ports annab vaid poolesaja kilokalori ringis. Meie maasikate suhkrusisaldus jääb vahemikku 6—9 protsenti ning sõltub põhiliselt sordist ja viljade küpsusest.
Maasika suurest rauasisaldusest on rahvasuus kujunenud lausa legend, see küünib sajas grammis kümne milligrammini. Täiskasvanud inimese ööpäevane rauavajadus on 10—15 milligrammi. Lisaks rauale on seal teisigi kasulikke mikroelemente, nagu vaske, koobaltit, mangaani, tsinki ja joodi.
Maasikast on tuvastatud karotenoide, mis on vitamiin A eelühend, mitmesuguseid B-rühma vitamiine, E- ja K-vitamiini ning askorbiinhapet ehk C-vitamiini.
Maasikate suurt askorbiinhappesisaldust toonitatakse sageli. Paraku on see näitaja üsnagi muutuv. Kuum ja kuiv ning niiske ja külm suvi vähendavad oluliselt valmivate viljade askorbiinhappesisaldust. Ka sorditi võib see erineda kuni viis korda.