Kommentaar: Miks mul pole kliendikaarti

Gert Kiiler
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Kiiler
Gert Kiiler Foto: Elmo Riig / Sakala

Mõni aeg tagasi kirjutas kolleeg Hans Väre «Sakalas» toidukaupluste kliendikaartidest.

Ütlen kohe ära, et minul ühegi toidupoe kliendikaarti ei ole. Ja ma ootan pikisilmi, et kauplustesse tekiksid eraldi kassad minusugustele inimestele —mittepüsiklientidele. Nii nagu Tallinnas on osas poodides kiirkassad neile, kes tahavad osta mõne üksiku asja. Meil, paraku, pole ka selliseid.

Miks ma ei kannata kliendikaarte?

Peamiselt sellepärast, et nende kasutamine kulutab aega. Kui seisad pikas järjekorras, leidub sinust eespool alati mitu klienti, kel tuleb oma kaart meelde alles siis, kui müüja temalt selle kohta küsib. Seejärel hakkab too inimene seda ei tea kust otsima.

Kui mõni aasta tagasi teeniti Säästukaardiga makstes iga teatud summa pealt boonust, leidus küllaga inimesi, kes ühel hetkel avastasid, et neil on sellest mõni kroon puudu, ja läksid seepeale kassas lausa ähmi täis — mida küll käeulatusest haarata, et summa täis saada? Nii mõneski poes kulub järjekorras aega ka sellele, et ostjal pikendatakse kliendikaarti.

Ma pean nüüd tunnistama, et mul kunagi isegi oli Säästukaart. Paraku kogunes aastase ostlemise järel sinna boonuskroone 70 ringis, kuigi hankisin oma igapäevase toidu kodulähedasest Maksimarketist. Kui selgus, et kaardi pikendamine maksab 50 krooni, siis loobusin sellest. Võib-olla oli vähese boonuse põhjus ka see, et tollal polnud mul põhjust ega ka raha palju asju osta. Nüüd, kui oleks, ei viitsi ma aga kaartide pärast tõmmelda.

Pealegi oleks mõttekas muretseda endale siis juba kõigi kaupluste kliendikaart, sest paraku pole võimalik saada ühest-kahest poest kätte kõiki neid produkte, mida vaja on. Seda juhul, kui eelistatakse mõnda konkreetset toodet.

Aga kõikide kaupluste kaartide omanikuks olemine tähendab seda, et neid tuleb kaasas kanda, ning siis on taskud punnis. Selleks piisab juba telefonist, kodu- ja autovõtmetest ning pangakaardist.

Lisaks ei saa ma aru, miks peab müüja alati ostjalt kliendikaardi olemasolu kohta küsima. Kui inimesel kaart on, võiks ta seda ise meeles pidada. On tõsiselt tüütu alati kassas selle omanikuks olemist eitada.

Aga kliendikaartidest tingitud ebamugavused on tühised võrreldes nendega, mida tekitas mõni aeg tagasi Rimi. Nimelt anti seal teatud ostusumma ületamise järel inimestele tasuta kohukesi, vorsti või muud odavat kraami. Paraku tuli sellele ise poodi järele minna ja nii rühkisidki tasuta kauba saajad vastuvoolu mööda järjekorda oma saaki tooma.

Et keegi minust valesti aru ei saaks, ütlen kokkuvõtteks — mul pole otseselt kliendikaartide vastu midagi ja kindlasti on paljudele inimestele nende kasutamine kasulik.

Ma saan aru küll, et võib tunduda utoopiline soovida, et kaupmehed muretseksid nende ostjate heaolu pärast, kes pole nende püsikliendid. Loogiline on ju pigem vastupidine käitumine. Ometigi võiks mugav ostlemisvõimalus olla ka neil tarbijail, kes kliendikaarti, kleepekate kogumist ega muud lisaväärtust ei taha. Ostjail, kes tahavad vaid kiirelt kauba eest tasuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles