Nagu iga teine inimene, kes pole just armunud V8 mootori lõrinasse või ei oma mõne naftafirma aktsiaid, ootan minagi pikisilmi lahendust, mis annaks meile liikumiseks senisest puhtama ja odavama võimaluse. Küll oleks tore, kui saaks lõpetada naftašeikide nuumamise ning mingi keskkonda säästva, omamaise ja odava energiaallika abil päikeselisel nädalavahetusel mere äärde või süngel sügisõhtul Tartusse kontserdile sõita.
Nüüd näib, et võimalus selleks on avanemas. Riik aitab soetada elektriauto sõna otseses mõttes poolmuidu, lubades 50 protsenti või kuni 18 000 eurot ostuhinnast kinni maksta.
Lisaks arendatakse Eestis välja sadadest kiir- ja tavalaadimisjaamadest koosnev võrk ning antakse omavalitsuste sotsiaaltöötajate käsutusse üle poole tuhande elektriauto Mitsubishi iMiev, et tõsta sedasorti sõidukite populaarsust.
Tundub, et menukusest on elektriautodel tõesti vajaka. Kui algselt pidi riik toetama nende ostmist vaid eraisikute puhul, siis möödunud nädalal teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et soodustust hakkavad saama ka juriidilised isikud. Liigsest huvist selline samm ei kõnele.
Miks siis nii heast pakkumisest kahe käega kinni ei haarata? Kõige paremini võtab selle kokku Amserv Grupi juhi Raivo Küti «Eesti Päevalehes» öeldu: toetusest hoolimata peab ostja elektriauto eest välja käima korraliku auto raha, kuid vastu saab vaid kolmveerand autot.
Kuidas teile meeldiks, kui peaksite Haapsallu suvitama sõites tegema kaks pooletunnist peatust akude laadimiseks, nii et teeloleku aeg pikeneks kolmelt tunnilt neljale? Või et teie pisikesse elektriautosse, nagu neid Euroopas enamasti müüakse, mahuksid küll kõik neli pereliiget, kuid pagasist ainult käekott?
Tõsi, kilomeetrihind tuleb elektriga sõites tublisti odavam, kuid küllap kulutate suure osa võidetud rahast laadimise ajal kohvikus istudes. Laadimispunktid püütakse nimelt rajada söögikohtade või muude ajaveetmispaikade lähedusse.
Võiks arvata, et vähemalt loodus on sel moel säästetud, ent võta näpust. Paari nädala eest vahendas majandusuudiste portaal E24 «Financial Timesi» lugu, kus muu hulgas tõdeti, et General Motorsi Volti (see on juba päris korraliku auto mõõtu) kulutatav elekter tekitab tavalise tööle- ja kojusõidu käigus peaaegu sama suure süsinikujälje kui sama suur Chevrolet Cruze. Pealegi on kasutatud akud keskkonnale tunduvalt ohtlikumad kui tühi bensiinipaak.
Nagu ameeriklaste pealt näha, võib auto suuruse mure kergesti lahendada, kuid see tõstab hinda ning seab läbitavale vahemaale uusi piiranguid. Eelmainitud Volt sõidab elektriga kõigest 40—80 kilomeetrit. Akud on kallid ja neid ei saa ka kaalu tõttu autosse kuigi palju toppida.
Et võimaldada elektriautole samasugust kiiret «tankimist» nagu sisepõlemismootoritega sõidukitel, on välja pakutud akuvahetuspunktide idee, mis toob meelde kunagised postihobused. See aga tähendab, et kõigil tootjatel peaksid olema täpselt ühesugused akud ning neid peaks olema kerge ja ohutu vahetada. Lisaks peaksid inimesed olema valmis riskima, et saavad oma tuliste täkkude asemele kellegi äraaetud märad.
Kui lühidalt kokku võtta, pole elektriautod veel lapsekingadeski, vaid kannavad alles sipupükse. Võib-olla saab neist asja, võib-olla on aga inimkonna tulevik kütuseelement või midagi kolmandat.
Kas Eesti riigil tasub sellistel tingimustel elektrisõidukitesse ja neile taristu rajamisse miljoneid eurosid investeerida? Kui me ei taha sootuks maha jääda, peame käima uuenduslikku rada. Kuid kas innovatsioon aitab meid ka siis, kui oleme valinud vale tee?
Iga asi vajab arenemiseks aega ja elektriautosid ei tasu veel maha kanda. Teisalt ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et neid on arendatud juba aastakümneid. Võib-olla oleks mõttekas see samm hoopis vahele jätta ja vaadata kaugemale, nii nagu me iseseisvudes ei läinud üle pikka aega lääneriikides kasutusel olnud tšekisüsteemile, vaid võtsime kohe kasutusele plastist pangakaardid.
Hea on asja juures muidugi see, et elektriautode eksperiment ei lähe Eesti maksumaksjale peaaegu midagi maksma. Raha selleks tuleb süsinikdioksiidi kvoodi müügist. Ent ka projektide puhul, mida finantseeritakse niinimetatud õhumüügiga või Euroopa Liidu fondidest, tuleks endalt küsida: kas me oma raha eest teeksime seda?