Kommentaar: Vägivald õitsengut ei too

, vaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Kukk
Jüri Kukk Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Vana Maailm on tules. Vahelduva eduga kestavad mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis rahutused, mis on tekkinud enamasti majanduslikul pinnal ning kasvanud üle veriseks tüliks demonstrantide ja politseinike vahel. Hiljuti võis televiisoris näha kaadreid kokkupõrgetest Kreekas ja Hispaanias ning streigist Tšehhis.

Uudisteagentuuri jäädvustusi vaadates tekivad vastakad mõtted. Ühest küljest tunnen kaasa inimestele, kelle elujärg üha halveneb. Siinkohal võiks retooriliselt küsida: kas riik ikka teeb kõik, et kriis lahendataks kodanikele võimalikult valutult? Eestis see kärpefaasis küll nii ei olnud. Riik peaks olema inimeste jaoks, mitte vastupidi. Riigi abi on inimestel vaja just rasketel aegadel, lihavate lehmade aastatel saavad nad isegi hakkama.

Teisalt tekitavad näiteks Kreeka rahvarahutused küsimuse, kas meeleheitel inimesed enam tõesti midagi ei jaga ja on hulluks läinud. Demonstrandid loobivad politseinikke kividega, rüüstavad ja põletavad autosid ning hooneid, hiljem aga pahandavad politsei vägivalla üle. Aga mida peaksid riigiteenistujatest korravalvurid kivirahe all tegema?

Samuti tahan küsida, miks laastavad raevunud inimesed oma kodulinna. Tuleb neil ju põlenud autovrakkide ja tondilossideks muudetud majade keskel mõnda aega edasi elada.

Milles näevad protestijad peale kärbete kriisist väljapääsemise võimalust, kui riigil on sadades miljardites võlgu? Kust tulevad need päästjad, kes võlad nullivad, või valitsus, kel on kaasas paks rahakott?

Euroopa Liit koostab küll suuri abiplaane, kuid lõpmatult ei saa võlgu elavaid riike aidata, sest kriisis on kogu maailma majandus. Soomlaste kombel küsin hoopis, miks peaks Põhja-Euroopa riigid, kus kriisi ületatakse rahulikult, kärpeid tehes ja vägivallatsemata, aitama Lõuna-Euroopat, kus analüütikute arvates elati ning elatakse praegugi lõunamaise temperamendiga üle oma võimete.

Kahtlemata on tänavaprotestid osa poliitikast ja survevahendina ei tohiks neid välistada. Eestlased on selles osas isegi liiga rahulikud. Seetõttu on praegusel parempoolsel valitsusel olnud võimalik vastu võtta ühiskonna­vaenulikke otsuseid, mis sageli pole põhjendatud: hinnad lastakse galopeerimiseks lahti, kehtestatakse rahakotte tühjendavaid makse, arstiabi ja teenused viiakse inimestest kaugemale ja nii edasi. Eestlased valisid märtsikuistel valimistel paraku tagasi just nende elujärje rikkunud valitsuse.

Euroopas on see erakordne. Portugalis kukkus äsja kärpevalitsus, mujalgi on võimuparteid vahetunud.

Efektiivsemad on kahtlemata need protestid, millega antakse endast jõuliselt märku, kuid ei lasta kaosel tekkida. Näiteks sulgevad farmerid maanteid, katkeb lennu- ja rongiühendus.

Streigid tekitavad küll ebamugavusi ja majanduslikku kahju, kuid valitsused vajavad aeg-ajalt sellist survet, et nad rahvast ei kaugeneks. Vägivald rüüstamise, põletamise ja verevalamisega pole enam protest, sellega liigutakse pigem kodusõja poole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles