Kirju suvekleidiga habras naine seisab majatrepil ja nõjatub mehe õlale. Nende juurde jookseb väike tüdruk. Ema sätib õrnalt ta juukselehvi. Seejärel sähvatab välklamp ning aparaat püüab endasse muretu ja ilusa perekonnafoto.
Liikumatud pildid meenutavad 70 aasta tagust õudusteööd
14. juuni 2011, 15:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seesuguse idülliga algab Martti Helde film «Risttuules», mille osa stseene filmis Allfilmi meeskond mai lõpupäevil Suure-Jaani vallas Mudiste külas Peetri-Hansu talus.
«Lõpetasime esimese stseeni, kus noor pere elab idüllilises juunipäevas. Päev enne küüditamisööd,» kergitas režissöör saladusekatet.
1940. aastate algul oli Erna õnnelikus abielus väikese tütre ema, kes õppis Tartu ülikoolis filosoofiat. 27-aastase naise perekond küüditati 1941. aasta juunis. Tema mees arreteeriti ja saadeti vangilaagrisse. Erna koos tütrega lähetati Siberi asustamata aladele.
Oma päevikus kirjeldab Erna Siberi-elu analüüsivõimega, millele on raske võrdväärset leida. Filmi teema lähtekohaks sai Erna eriline ajatunnetus. Tema jaoks peatus aeg sel momendil, kui ta oma kodust vägivaldselt ära viidi, ning Siberis elatud ajal ei olnud tema silmis endist mõõdet. See aeg oli määratlematu ootus.
Pealkiri «Risttuules» sündis peategelase saatusest lähtudes. «1940. aastatel olid eestlased ida- ja läänetuulte meelevallas, ühes võõra võimuga tõi tuul kaasa küüditamised,» põhjendas režissöör. «Filmis on inimesed staatilised, ainult tuul liigutab objekte. See toob välja kontrasti liikumise ja liikumatuse vahel.»
Tardunud hetked
Igal aastal korraldavad Eesti filmi sihtasutus, kultuurkapital ja rahvusringhääling Eesti mälu programmi, et leida filmi-ideid. Eelmisel aastal oli dokumentaalfilmi ideevõistlus ja teemaks 70 aasta möödumine juuniküüditamisest.
Päev enne tähtaega otsustas Martti Helde osaleda ja koos mõttekaaslastega pani ta kiiruga kirja oma versiooni.
«Meie idee seisnes selles, et üksnes kahes stseenis 23-st inimesed liigutavad. Ülejäänud on tardunud hetked, sest küüditatutele jäi elu seisma,» selgitas Helde.
Filmis käsitletavad põhisündmused on Eesti ja eestlased enne küüditamist, küüditamisöö, loomavagunitesse paigutamine, nälg ja surm vagunites, Siberisse jõudmine, sealsed raskused, toidupuudus ja sunnitöö, kodumaaigatsus, rõõmud Siberis — armastus ja suhted välismaailmaga, ning Stalini surm ja kojupääsemine.
Filmi pildilise aluse moodustavad küüditamise ajal ning Siberis tehtud joonistused ja üksikud fotod.
Peaosalist Ernat mängib Laura Peterson Theatrumist ja tema abikaasat sama teatri näitleja Tarmo Song. Kõrvalpeaosatäitjana astub üles Ingrid Isotamm Nuku- ja Noorsooteatrist. Massistseenides osaleb 590 statisti.
Eestis Siberit otsimas
Filmimispaikade otsimisega tegi meeskond algust tüki aja eest. Eestist Siberit meenutavaid kohti leida ei ole kerge, kuid siiski võimalik. Näiteks Siberi kultuurimaja stseen on üles võetud Rae vallas, sealset metsasihti kehastab üks Ida-Virumaa oma ning külma maa kaasik kasvab tegelikult Sillamäel. Raudteejaam, kus mängitakse maha 160 inimesega küüditamisöö, leiti Rakvere külje alt.
«Üritame leida üht Siberi küla. Sellega ongi kõige suuremad raskused ja tõenäoliselt tuleb see üles ehitada,» tõdes Martti Helde.
Seda kõige õigemat talumaja ja -hoovi otsisid filmi tegijad esialgu Heiki Pärdi raamatutest «Eesti taluhäärberid» ning Peetri-Hansule juhtusid nad Helde sõnul juhuslikult. «Vaatasime ligi 70 talu ning kuna me olime Viljandimaal, otsustasime ka siia sisse põigata ning see osutuski kõige paremaks,» meenutas režissöör.
Väga paljudes majapidamistes on pererahvas teinud remonti ja andnud elamisele tänapäevasemat ilmet. «Siingi on tegelikult eterniitkatus, vaja oleks puitlaastkatust, aga selle saame digitaalsel järeltöötlusel muuta. Kõike ümber ehitada ei suuda, niigi müttasime siin palju ja pöörasime pererahva elu pea peale,» rääkis Helde.
Peetri-Hansu perenaine Katrin Kurvits leidis, et väga huvitav oli kõrvalt jälgida, mismoodi film sünnib. «Suuresti seetõttu soostusimegi filmivõtetega, sest see 1934. aastal ehitatud maja on nende sündmustega väga tihedalt seotud. Siit küüditati pererahvas Siberisse 1949. aastal,» nentis ta.
Filmimeeste töö jälgimine tõi vanaperenaise südamesoppidest välja hinge kriipivad meenutused ja võttis pisaragi silma. Tema ise pikka teekonda teadmatusse ei mäleta, oli toona alles beebi, kuid pereliikmed on talle sellest rääkinud.
Kokkuleppel pererahvaga tegi filmimeeskond majas ja selle ümbruses väikseid muudatusi, et keskkond oleks ajastutruu. Nii niideti muru vikatiga, akende ette riputati vanaaegsed kardinad ja vahetati välja välisuks. Õunapuid õnneks maha saagima ei hakatud, pigem vastupidi: meeskond sõidutas kohale koorma sirelioksi, millega maskeeriti kasvuhoone.
Peremees Vahur Vingisaar tõttas appi, kui filmimehed püstitasid laste mänguväljaku kohale black box’i, milles võeti üles talvine stseen. «Lund» tegid kaks tuletõrjeautot.
Rahvusvaheline huvi
70-minutiline film saab valmis ilmselt järgmise aasta esimesel poolel. Võtted ulatuvad talve ja siis kulub paar-kolm kuud järeltöötlusele, helindamisele ja muusika tegemisele.
Ennekõike on «Risttuules» mõeldud eestlastele, kuid Martti Helde on rõõmus, et nad on äratanud rahvusvahelist huvi.
«Käisime kevadel Kreekas dokumentaalfilmide foorumil ning leidsime seal kaasprodutsendi Austriast ja distribuutori, kes hakkab filmi levitama. See ei ole tavaline dokumentaalfilm ega ole ka päris mängufilm — selline vahepealne, kuid tõmbas tähelepanu,» tõdes ta.
Martti Heldelt on palju küsitud, kas küüditamise teema puudutab teda isiklikult. «Minu teada ei ole mu perekonnast kedagi küüditatud,» sõnas ta.
Kui noormees kuulis, et on ideevõistluse võitnud, muutus teema talle ääretult tähtsaks ja poole aasta jooksul ahmis ta palju küüditamisest kõnelevat kirjandust. «See on meie meeskonna liikmeid puudutanud äärmiselt sügavalt. Õhustik, mille oleme suutnud luua, on nii realistlik, et see valu jõuab kohale.»