Abiturient näeb tulevikku pealinnas

Viljandi maagümnaasiumi abiturient Triin Palmiste ütleb, et talle Viljandi küll meeldib, aga siin on liiga vähe valikuvõimalusi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui kasutada Triin Palmiste enese sõnu, on ta tavaline noor inimene. Teisalt on just tema tänavu üks neid erilisi noori, kelle ees teeb elu uksed valla.

Kool on sisuliselt läbi. Viivuks veel närvikõdi jagub, sest ära tuleb oodata riigieksamite tulemused. Kohustusliku kirjandi kõrval valis Triin ühiskonnaõpetuse, inglise keele ja bioloogia, eelmisest aastast on tehtud geograafia riigieksam.

Lepime kokku, et suhtleme sina-vormis. Nii tundub vahetum ja parem.

Triin, kuivõrd mõtled selle peale, et sulle on peaaegu kõik valikud avatud?

Alles nüüd, mil kõik eksamid läbi, on mul tekkinud arusaam, et pean tuleviku asjus otsuseid langetama. Kodus olles ei ole mul vaja enam õppida, pole mingisuguseid kohustusi. Aga ma ei saa nii, et lihtsalt olen. Üritan küll tööd leida, aga veelgi tähtsam töö on tuleviku mõttes oluliste otsuste tegemine.

Seega on tulevikuotsused veel tegemata?

Ideid on palju ja erinevaid, kuid ma ei tea, mille kasuks otsustan. Esmalt ootan ära eksamite tulemused ja mõtlen siis edasi.

Kui võiksin valida valdkonna, mis mind tõeliselt huvitab, läheksin õppima keeli. Tulevik oleks keeleõppega aga ähmane: näiteks õpetajana ma ennast ette ei kujuta. Ilmselt oleks parem, kui otsustaksin juba algul kindla ameti kasuks. Üks mõtteist on seotud meditsiiniga.

Igal juhul soovin pärast suve edasi õppida, ma ei taha, et tühimik vahele jääks. Ma ei soovi, et miski hakkaks vahepeal mu haridusteed segama, sest haridus on minu jaoks väga oluline.

Kuidas sul keelehuvi tekkis?

Ei oskagi öelda. Usun, et mind suunas selleni loomulik vaist. Juba väiksena jäid võõrkeelsed sõnad mulle hästi meelde.

Gümnaasiumis õppisin natuke ladina keelt ning lisaks vene ja inglise keelele oli meie koolis võimalik õppida prantsuse keelt. Omal käel olen proovinud omandada hispaania keelt. Mitut keelt osates on võimalik nende vahele paralleele tõmmata — mida rohkem tead, seda lihtsamaks läheb.

Olid nende õpilaste seas, kel oli võimalus viimast korda klassikalisel kujul riigikirjandit kirjutada.

Mängisime ka uue kirjandite korra maagümnaasiumis läbi. Ma ei tea... minul läks igatahes kehvasti. Mulle meeldib ikkagi rohkem traditsiooniline kirjandivorm, see annab enam vabadust mõelda. Uus süsteem sobib paremini neile, kel pole palju ideid ja mõtteid — nemad saavad küsimustest tuge.

Valisin teema «Minu Eesti», kirjutasin Eesti väljavaadetest ja tulevikust. Tõin välja probleeme, nagu sallimatus ja üleüldine pessimism. Kindlasti tuleks püüelda selle poole, et nii palju eestlasi ei läheks kergekäeliselt välismaale. Mina välismaale elama minna ei taha, mulle meeldib Eestis.

Kaksteist aastat koolielu on seljataga, kuidas rahule jäid?

See oli tore aeg. Kui nüüd tagasi mõelda, siis oleks võinud rohkem pingutada — usun, et medal oleks täiesti reaalne olnud.

Mis koolikorraldusse puutub, siis minu meelest on plaanitav koolireform hea mõte. Pean silmas eeskätt seda, et gümnaasiumiosa eraldatakse noorematest klassidest. Minule oleks väga meeldinud käia gümnaasiumis vaid omavanuste keskel.

Kas õpetajad teevad oma tööd heameelega või on teinekord kiuslikud?

Mina küll kiuslikkust ei tundnud. Võib-olla mulle lihtsalt meeldib mõelda ja uskuda inimlikku headusesse.

Kui palju peaks õpetaja end ühele õpilasele pühendama, sõltub minu arvates tolle vanusest. Suuremat tuge ning utsitamist vajavad alg- ja põhikooliõpilased. Gümnaasiumis peaks õpilase ja õpetaja vahel olema suurem distants ning iga noor peaks ise aru saama, et ta omandab koolis haridust iseenese hüvanguks.

Kui õige oli omal ajal otsus koolivormist loobuda?

Mina oleksin isegi koolivormi poolt olnud. Vormis olid õpilased võrdsemad ja see ühendas neid, eeskätt nooremates klassides. Kui tahta nüüd koolivorm tagasi tuua, siis ma arvan, et sellest ei tuleks midagi välja.

Sinu prantsuse keele õpetaja ütles, et riietud alati hästi ja maitsekalt. Kui tähtis on sulle välimus?

Ikka on. Mitte et välimus oleks üldse kõige tähtsam, aga kui kohtud uute inimestega, siis on välimus alati see, mis jääb esimesena silma ning loob paratamatult ka esmamulje.

Kui mina käisin keskkoolis, esitas vanemas eas emakeeleõpetaja meie klassile küsimuse: kas tänapäeva noorus on hukas? Ja vastas pärast, et iga vanem põlvkond arvab noorsoo hukas olevat, sest ei mõista noorte käitumist.

Inimesed on ju erinevad ja igas põlvkonnas on nii neid, kes on hukas, kui neid, kes pole. Ei ole võimalik üldistada ja kõigi kohta üht hinnangut anda. Eks väga palju sõltu perekonnast ja kasvatusest.

On loomulik, et teatud vanuses muutuvad noored mässumeelsemaks ja tahavad teha seda, mida ei tohi. Ma arvan, et enamasti läheb see siiski mööda.

Kui palju tunneb kooli lõpetav noor huvi selle vastu, kuidas läheb Eestil ja mis toimub mujal maailmas?

Usun, et enamik abituriente viis end enne lõpukirjandit kurssi nii Eesti kui välismaa sündmustega. Mind köitis ühiskondlik elu varemgi, aga nüüd on see huvi vist alatiseks külge jäänud. Telerit ma eriti ei vaata — loen uudiseid rohkem interneti vahendusel. Hea meelega sirvin ka paberajalehte.

Millised on sinu huvid?

Olen käinud mitmesugustes huviringides, tantsinud ja teinud sporti. Gümnaasiumisse astudes jäi see kõik kuidagi unarusse.

Püüan siiski võimalikult palju värskes õhus olla ja ennast liigutada, näiteks meeldib mulle rattaga sõita ja joosta.

Samuti tahan veeta aega koos lähedastega. Teisalt olen seda tüüpi inimene, kellel on kindlasti vaja aega enesele: olla üksi oma mõtetega ja teha omi asju. Mulle meeldib ka lugeda.

Lugemishuvi tundub tänapäeva noore kohta tavatu. Mulle näib, et noored loevad enamasti vaid telefonist lühisõnumeid.

See on küll vale arvamus. Meie klassis oli palju neid, kelle kõrval tundsin, et loen liiga vähe. Aga kui üldistada, siis ehk on tõesti rohkem minuealisi noori, kellele raamatud ei meeldi.

Põhikoolis raamatud mind ei vaimustanud, lugesin vaid kohustuslikku kirjandust. Kui gümnaasiumis hakkas meid õpetama Irene Artma, kes rääkis oma lugemiselamustest väga kirglikult, inspireeris see mindki. Nüüd ma naudin häid raamatuid, eriti meeldivad mulle ajaloolised teosed.

Kui palju veedab sinu sõpruskond aega interneti suhtlusvõrgustikes?

Mida suve poole, seda vähem. Üldiselt on see pigem harjumus: oled kodus, läpakas on lahti ja aeg-ajalt vaatad, kas mõni sõber on netti tulnud. Nii on mugav suhelda. Aga kui peaks valima, kas ainult internet või telefon, siis valiks viimase. Saaksin ilma internetita vabalt hakkama.

Milline on inimese parim iga?

Ma arvan, et minul praegu ongi — ehk siis 19. Isegi 18 võib-olla. Aga sel juhul on mul parim iga juba möödas... Oh! Tegelikult ma ei saagi seda veel päris täpselt öelda: mul on veel nii palju elada, parim iga on ehk alles tulemas.

Kuidas kujutad oma elu ette tulevikus, 30-, 50- ja 70-aastasena?

Kolmekümneselt on mu ha­ridustee loodetavasti käidud ja mul on kindel töökoht. Selleks ajaks võiks olla ka pere. Ilmselt ei ela ma Viljandis.

Viiekümneselt võiks mõelda Viljandisse tagasituleku peale. Loodan, et olen siis juba reisinud ja maailma näinud. Tahaksin, et elukutset vahetama ei peaks, vaid leiaksin meelepärase ameti kogu eluks. Seitsmekümneselt aga...! Ma ei tea, oleneb, kuidas tervis on. Ma ei tahaks hädisena oma lastele jalgu jääda.

Aga miks sulle Viljandi ei meeldi?

Meeldib küll! Viljandi on armas linn, eriti suvel. Aga minu jaoks pole siin paraku valikuvõimalusi.

Ütlesin meie vestluse algul, et mul on tuleviku asjus erinevaid mõtteid, kuid ükski neist ei seostu Viljandiga. Mind tõmbab Tallinn ja praegu on peamine põhjus sealsed kõrgkoolid.

Mida oleks Viljandis tarvis muuta, et sa siia jääksid?

Ma ei muudaks siin suurt midagi: linn on vaikne ja rahulik. Lihtsalt minu valik on siit lahkuda. Kuigi loodan, et kunagi tulen siia tagasi.