Kuidas valmistuda sõjaks

Mati Raidma
, riigikogu liige (Reformierakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mati Raidma
Mati Raidma Foto: Erakogu

ROOMA kindral Flavius Vegetius Renatus on enam kui 1600 aastat tagasi öelnud: «Si vis pacem, para bellum» ehk «Tahad rahu, valmistu sõjaks». See mõte on kohane ka NATO-sse kuuluvas tänapäeva Eestis.

Laias laastus on inimesed, kes ühel või teisel määral Eesti riigikaitse pärast südant valutavad või sellega otseselt tegelevad, jagunenud kahte koolkonda. Veelahe on alguse saanud kesksest küsimusest, miks me seda teeme.

Ühed hoiavad kinni tarkuseterast, et on vale küsida, kas Eesti kunagi sõjatandriks muutub, õige küsimus on millal ning kas me jõuame selleks ajaks oma kaitsevõime piisavalt tõhusaks muuta.

Teised lähtuvad teadmisest, et mida paremini sa ennast riiki kaitsma valmistad, seda ebatõenäolisem on, et seda on vaja teha. Viimase mõtteviisi esindajad peavad sealjuures silmas, et valmistumine hõlmab nii kodu kui muud maailma.

KUIGI NENDE tegevus on suhteliselt sarnane ja koostöögi enamasti sujub, tekib vahetevahel siiski omavahelisi arusaamatusi ning vahel vastasseisegi.
Ma loodan siiralt, et eksin, kui väidan, et niinimetatud millal-koolkonna esindajad on hakanud kärsituks muutuma. Sellise kärsituse hind võib aga olla kõrge.

Kõnealusele koolkonnale on arusaamatu, miks Eesti on rahvusvahelistel kriisioperatsioonidel aktiivne, ja nad möönavad vaid väljaõppest tulenevat kasu. Samuti ei pea nad muid kriitilisi valdkondi, näiteks kübersõdalasi kuigi omadeks.

Hinnas on pigem traditsiooniline lähenemine — vaenlasega tuleb kokku minna rinnutsi, ja kui häda käes, siis metsa.

ME ELAME väljakutsete perioodil. Praegusel ajal, mil riigiti erineb arusaam julgeolekust ja seda ähvardavatest ohtudest, kus hägustuvad piirid sisejulgeoleku ja riigikaitse, omavastutuse ja kollektiivse julgeoleku vahel, on konfliktide ja kriiside lahendamise anatoomia muutunud.

Eesti korrigeeris paar aastat tagasi õigel ajal oma julgeolekupoliitika aluseid ning valmimas on laiapõhjaline riigikaitse strateegia. Kevadel alustanud valitsuse koalitsioonileping Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) vahel loob sellele aluse ja ajaraami.

Me oleme võtnud ambitsioonika ülesande nüüdisajastada järgmise nelja aasta jooksul kogu Eesti riigikaitseline seadusruum.

Juba hakkavad valmis saama uuenev Kaitseliidu seadus ja pikemat aega oodatud kaitseväe teenistusseaduse uus terviktekst.

Minu meelest on olulisim, et kahe baasseaduse, rahu- ja sõjaaja riigikaitseseaduse ümber- ja ühtekirjutamine kogub poliitilist toetust. Tähtis on siin just nimelt ühe terviku loomine.

Piisavalt kaua nii Eesti kui rahvusvahelises kriisimaailmas töötanud inimesena olen kogenud kõikjal ühte äärmuslikes olukordades ilmnevat tõde — kriisi ajal töötavad ainult need mehhanismid ja suhted, mis toimivad ka igapäevases elus.

Kunstlikult vaid kriisi (sealhulgas sõja) ajaks loodavad juhtimis- ja koordineerimis­struktuurid ei hakka lihtsalt tööle. Olemasolevaile institutsioonidele selleks ajaks lisavastutuse ja -õiguste andmine aga toimib.

Nõnda ongi vaja praegu vaadata, kuidas jaotuvad Eesti põhiseaduslikku korda ja iseseisvust ohustavates situat­sioonides (kaasa arvatud sõjaseisukorra väljakuulutami-
sel) kaitseväe juhataja, ministrite, peaministri, presidendi ning riigikogu ülesanded ja vastutus ning mis ajaks ja kellel me peame tavaõigusi laiendama.

KINDLASTI on oluline, mitu lennukit, tanki ja kahurit meil on ning kui aktiivsed me oleme rahvusvahelistel operatsioonidel, kuid julgen väita, et eelpool kirjeldatu on Eesti iseseisvuse hoidmiseks sama tähtis ja vajalik.  

IRL-i ja Reformierakonna valitsusliidu julgeoleku- ja riigikaitsepoliitika eesmärk on parimate julgeolekutagatistega iseseisev Eesti riik, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule, praeguste ja tulevaste põlvede eneseteostusele ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade.

Samuti tõdeme, et Eesti riigi kaitsmine on meie ühisväärtus, -hüve ja -vastutus. Eesti julgeolekut tugevdab sidus kodanikuühiskond, kus teadlikul kodanikuaktiivsusel on julgeoleku ja turvatunde edendamisel oluline roll.

Riigikaitse esmane eeldus on aga kodanike kaitsetahe ja armastus oma riigi vastu, mida tuleb kasvatada iga päev.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles